Rünno Saaremäe peab vend Üllarit keevaliseks
Väliselt sarnased vennad Rakvere teatri peanäitejuht Üllar (29) ja Nädala peatoimetaja Rünno Saaremäe (33) on koos palju lollusi teinud, aga Rünno ütleb end olevat intro-, venna aga ekstraverdi.
Esimesi Üllariga seotud mälestusi oli, kui vendi kirvega taga aeti ja kastreerida lubati, meenutab Rünno Saaremäe.
"Olin kaheksane. Ajasime poisteasju tädipoeg Frediga, Üllar tolknes sabas. Tema põhimure oli olla Noorem Vend, keda ei tahetud mängu võtta. Kolasime mingis mahajäetud majas. Kohalik joodik lammutas seal endale ahjukütet ja kui meid nägi, haaras kirve, hakkas taga ajama ja karjus, et võtab munad maha."
Poisikesed võtsid parmu lolli nalja tõsiselt. Eriti Üllar, kes ei jõudnud teistele järele ja kukkus jooksu pealt läbi laudade põranda alla. Karjus seal nagu ratta peal. "Saime ta lõpuks välja tiritud ja vanamees kirvega järele ei jõudnud," lõpetab Rünno õnneliku loo.
Nende peres ründas noorem, praegune peanäitejuht Üllar vanemat, praegust peatoimetajat Rünnot, mitte vastupidi. "Üllar kakles ja mina pareerisin," muigab vanem vend. "Mingil ajal norisime tädipojaga ta kallal, kutsudes Peekoniks – Üllar võis umbes seitsmene olla – ja hakkas selle peale alati kaklema."
"Ma ise ei mäleta," väidab Rünno, "aga Üllar rääkis, et kui ta umbes 10-aastane oli, läks ta poistega tülli ja oleks tappa saanud. Siis mina tuhisenud kuskilt üle põõsaste kohale ja löönud platsi puhtaks."
Rohkem hindavad vennad Saaremäed vaimseid väärtusi. Hindavad kirjandust ja teatrit.
"Peame lugu vene kultuurist," räägib Rünno. "Hiljuti kinkis Üllar mulle uue Viktor Pelevini. Esimene raamat üle hulga aja, millest oli kahju, kui läbi sai."
Võrreldes tasakaaluka vanema vennaga, on Üllar pöörane. "Ükskord vaidlesime nii tuliselt, et Üllar hüppas laua tagant püsti, astus teiselt korruselt paljajalu maja ette lumehange, trampis seal, rahunes natuke ja tuli tagasi mulle mõistust pähe panema. Jonnakad oleme mõlemad," ütleb Rünno.
Vendade traagika oli koolis olla õpetaja pojad. "Kui mind punki poole hakkas kiskuma ja ma vanaisa vanades triibulistes pükstes ja kirsades käisin, siis öeldi, et "issand, ise veel õpetaja poeg. Tea, kas Lehtil pole pojale midagi selga anda?"," räägib Rünno, kelle eeskujul hakkas punkariks ka Üllar. "Ise veel õpetaja poeg!" muutus tüütuks tavaväljendiks. Ema on Kohtla-Järvel, kust poisid pärit, siiani õpetaja, isa Enno töötas kaminameistrina.
Vennad suhtlevad tänapäevani tihedalt. "Ükspäev põrkasime plaadipoes kokku," mainib Rünno. "Üllar ostis Tindersticksi ja mina Joy Divisioni. Üllari lavastused olen püüdnud kõik ära vaadata, lemmikud on "Don Quijote" Rakveres ja Andres Lepiku "Carmen", kus nad Rain Simmuliga koos mängisid. Viimane läks nii hästi peale, et vaatasin vist kuus korda. Pead ei anna, aga arvan, et Üllar jälgib minu tööd ka."
