Saadan sulle tervitusi, Dajan!
Ilmselt seal, kus sa oled, sa seda lehte ei loe. Sa olid üldse kuidagi kehv lehelugeja. Ainus, mida lehest lugeda tasub, on horoskoop, ütlesid sa. Miks? Sest sealt saab kogu info, mis päevaks vajalik on. Ja sa mõtlesid seda täiesti siiralt. Igal juhul usun, et sinu kõrval leidub kindlasti keegi, kes sulle tervitused edasi annab.
Sinu kõrval on olnud alati palju inimesi – või oled sa ise olnud paljude inimeste kõrval. Igatahes seal kindlasti kõik teavad sind, nagu teadsid ka siin. Või nagu sa ise armastasid sageli naljatada: kõik teavad mind, aga keegi ei tunne mind. Eks sa ise ka. Alles paar aastat tagasi tunnistasid, et oled juba nii vana, et hakkad endast aru saama. Hakkad aru saama, et sa oled ikka veel poisike. Kui olid teismeline, siis arvasid, et oled mees.
Täna saad 45-aastaseks. Poiss parimais aastais. Ma tean küll, mida sa praegu mõtled. Sa põed seda, et pole saanud mängida midagi tõsist ja suurt, et kõik teavad sind sinu koomiliste rollide järgi, aga keegi ei tunne sind kui tõsist draamanäitlejat, et sul pole ikka veel korralikke nn nekroloogirolle.
Tead, see kõik on jama. See, et sind tuntakse eelkõige koomiliste rollide järgi, tähendab seda, et sind mäletatakse rõõmsa ja optimistliku inimesena. Ja mis saab olla veel ilusamat kui särav mälestus lõbusast näitlejast. Tahaks kangesti sulle sünnipäeva puhul midagi kinkida. Mingeid materiaalseid asju ma sulle kinkida ei saa, sest sul pole neid vaja. Sa pole neid kunagi oluliseks pidanud. Mulle jääb eluks ajaks meelde, kuidas me omal ajal sõitsime Venemaale teatrifestivalile. Sa tulid rongi peale, kaks kätt taskus ja Balti jaamast ostetud latt suitsuvorsti kaenla all. Piiri ületades tekkis tõsine probleem Vene tolliga. Rohkem kui meie kõigi kottide sisu, huvitas tolliametnikke fakt, et sul pole kaasas midagi peale lati suitsuvorsti. See tundus äärmiselt kahtlane.
Niigi oli alati probleem välismaal kellelegi seletada, et sinu näol on tegemist tuntud Eesti teatritegelasega. Sind võeti ristküsitluse alla nagu mõnd staaÏikat salakaubavedajat, kes üritab ametnikke peenelt üle kavaldada. Aga ainus, mida sa neile selgituseks ütlesid ja millest nad kuidagi aru ei saanud, oli see, et sul pole vaja mingeid asju kaasa vedada.
Sa reisidki kaks kätt taskus, sest maailm on asju täis, pole mõtet neid ühest kohast teise vedada. Selleks et tunda ennast õnnelikuna, pole vaja asju, vaid armastust. Sul on armastust alati jätkunud, nii oma töö kui ka inimeste vastu, keda kalliks pead. Ja seda tuleb sulle iga päev kuhjaga tagasi. See ulatub isegi sinna kaugele, kus sa praegu oled.
Sinuvanusele mehele on tervist ilmselt veel vara kinkida, sellepärast soovin sulle lihtsalt palju õnne. Loodetavasti oled seal sama õnnelik, kui sa olid siin. Ja see teadmine lohutab meid kõiki, kes sind armastavad.
Erki Aule, sõber
Kurb sõna
Kalju Komissarov
õpetaja
•• Olid “lavaka“ 13. lennu sisseastumiseksamid. Koos teiste noormeestega seisis kohutavalt põneva üritajana laval Dajan. Midagi seletati, midagi täpsustati. Brünett Dajan küsis talle omasel moel sädeledes: kas teha tuleb nii nagu see bleich und blond? [Kaame ja blond – toim.] Ta osutas enda kõrval seisvale noormehele.
•• Mina polnud saksa keelt õppinud. Minu kõrval istus saksa keelt õppinud Mati Unt, palusin teda vaikselt: räägi temaga saksa keeles! Unt sosistas vastu: ei julge, järsku oskabki keelt ja siis võin lolliks jääda! Komisjonis oli ka Kalju Orro, kellelt pärisin: kas sellest kergest slaavi aktsendist saame lahti? Orro noogutas.
•• Nii see päikesepoiss meile õppima pääses.
•• On kohutav tragöödia, et nii päikeseline mees on meie seast lahkunud. Tema õpetajana on seda eriti valus taluda. Rahu tema hingele ja sõprade tuge perele!
