"1988. aastal sain ootamatult peaaegu terve aasta reisida," meenutab muusik. "Alguses neljakümne viieks päevaks Ida-Saksamaale ja sealt edasi Pori Jazzifestivalile. Samal aastal sattusin Lääne-Berliini. Järgmisel õnnestus juba Nizzasse suveakadeemiasse õppima minna. Prantsusmaalt sõitsin kohe edasi Belgiasse ja Kanadasse. Seda oli väga huvitav kogeda, et maailma avastamine kestab teatud aja ning siis tajud, et tegelikult on maailm üsnagi ühtlustunud. Igal pool müüakse Marlborot ja Coca-Colat. "

Aastaid tagasi kutsuti eesti muusikuid maakera eri paikadesse esinema lihtsalt huvist, et näha, mismoodi need tundmatu maa tundmatud kujud pillimängimisega hakkama saavad. Viimastel aastatel on olukord Villu Veski sõnul täiesti muutunud, esinema kutsutakse siis, kui midagi põnevat pakkuda. Sellest lähtuvalt tekkiski projekt "Põhjala saarte hääled", mille idee sündis Fääri saartel.

"Inspiratsiooni ja muusikalisi mõjutusi käisime selle plaadi tarbeks kogumas Põhja- ja Balti mere saartel," räägib reisihimuline saksofonist. "See andis võimaluse näha selliseid kohti, kuhu muidu ei satu."

Kummaliste elutavadega Fääri saared

Fääri saared on Villu Veski meelest tohutult põnev koht tänu karmile loodusele ja kummalistele elutavadele. Esmapilgul lummab kaljusaarestik iseenesest, sest seal ei kasva peale rohu ja sambla mitte midagi. Tuule kiirus on tänu Golfi hoovusele kohutav, vahest ulatub see lausa 85 meetrini sekundis. Tormituul puhub aastas paarkümmend inimest otse ookeani, neist enamik osutub turistideks.

"Autodesse pannakse telliskive, et tuul neid minema ei viiks," seletab muusik. "Soolane merevesi hõljub õhus ning väljas käies muutub näonahk soolaseks. Isegi kala kuivatatakse niimoodi, et riputatakse lihtsalt nööri peale ning tuuleõhk soolab neid iseenesest. Temperatuur on aastaringselt 1 - 11 kraadi sooja."

Villu Veski sõnul on Fääridel pidevalt ühtlaselt hall vaatepilt, kohaliku kunstnikud eristavad tänu ilmastikule tuhandet erinevat halli variatsiooni. Kummalistest elutavadest meenub Veskile aga see, et veel 20. sajandi esimestel kümnenditel ei tundnud fäärlased pikali magamise kommet. Magati istudes. Eestlastele tundus arusaamatu ka saareelanike komme oma jalanõudega ümber käia. Kuna enamasti sajab kerget vihma, siis saavad nahast jalatsid järjepidevalt märjaks, ööseks tuppa tuues kuivaks nahk aga ebamugavalt kõvaks. Seetõttu asetavad fäärlased oma jalanõud ööseks koridoris seisvasse veeanumasse, et hommikul oleks neid hea märjalt uuesti jalga tõmmata.

"Mind hämmastavad just sellised hoopis vastupidised elutõed," tunnistab Villu Veski. "Siiani on Fääri saartel pühaks tegevuseks vaalade püüdmine. Kui vaalu nähakse randa tulemas, siis jääb isegi jumalateenistus pooleli. Vaalad tulevad sinna surema, sealt tagasi nad ei lähe. Mõnesse külasse satub vaalaparv vaid kord saja aasta jooksul. Vaalarasv mõjub aga kohalikele äärmiselt tervistavalt, see hoiab nende organismi karmis kliimas seestpoolt sooja."

Plaadimaterjali käis Villu Veski ette valmistamas ka Gotlandil ja Ahvenamaal. Gotland jättis muusikule mulje justkui Saaremaast, kuhu on Kuressaare asemel tekkinud Tallinna vanalinn. Muhumaalt pärit Veski ütleb, et Gotlandil tundis ta ennast ääretult koduselt, sest sealne puhas ja puutumatu loodus mõjus suurepäraselt. Ahvenamaad võrdleb ta aga Hiiumaaga, kuid selle erinevusega, et mereäärsetel aladel ei kasva roostik, vaid punane kaljukivi klibu läheb otse merre. See võimaldab maju ehitada päris vee äärde ning seetõttu on paljud inimesed selle saarestiku enesele elupaigaks valinud.

"Kui kalda äärde ehitamine oleks ära keelatud, siis sureks reaalne elu seal ilmselt välja," arvab reisimees. "Ahvenamaa teeb põnevaks ka asjaolu, et tegemist on demilitariseeritud tsooniga. Sinna ei tohi maanduda ükski sõjalennuk ega siseneda ükski mundris inimene. Kohalikud noored on sõjaväekohustusest vabad. Kinnisvara Ahvenamaal välismaalastele ei müüda, maju saavad soetada vaid kohalikud elanikud või siis need, kes kavatsevad sinna sissekirjutuse alusel elama asuda."

Villu Veski arvates on saarte kõige suuremaks probleemiks ikkagi inimeste vähesus ja sellest tulenev nii-öelda võõra vere puudumine. Noored inimesed, kes saartel elavad, ei anna esialgu enesele aru, milline väärtus tuleneb nende elukeskkonnast. Igatsetakse suurlinna, kuid seal mõnda aega elades hakkab ikkagi koju tagasi tõmbama. Saksofonisti paneb siiralt imestama Ahvenamaa elanike väga kõrge elatustase, millest annavad tunnistust näiteks kümned tuhanded purjekad ja kaatrid.

Capri saarel

ma südame kaotasin

Capri saar seostub aga Villu Veskile eelkõige maailmakuulsa rootsi arsti Axel Munthega, kes armus sellesse kaljusaarde sedavõrd, et leidis seal ainuvõimaliku elupaiga. Tänapäeval võivad turistid imetleda tema taastamistööde tulemusel valminud imekaunist Villa St. Michele´i, mis kunagi oli Vana-Rooma keisri suveresidents. Kuna rahvas põlgas keisrit, siis lõhuti tema suveresidents ja pilluti kaunid marmorkujud vette. Arst laskis aga kohalikel elanikel aastasadu hiljem kujud vee põhjast taas kaljusaarele tuua ning villa territooriumile imetlemiseks välja panna.

"Capri saarele lähenedes jätab see mulje justkui reljeefsest inimnäost," meenutab Villu Veski. "Saar on tõesti lummav, ega siis muidu sellest laule poleks kirjutatud. Saare teine suur villa kuulus ühele maailma rikkaimale relvatöösturite korporatsioonile Krupp. Neid villasid võrreldes tulin mõttele, et üks rootsi arst suutis rikastest relvatöösturitest palju kaunima asjaga hakkama saada. Pisikesel Capri saarel on kaks kaunist linnakest, üks neist küll pigem sadam. Kohalikke inimesi on paari tuhande ringis."

Õige pea ootab saksofonisti aga ees reis maailma kõige suuremale saarele ehk Gröönimaale.

Villu Veskil on saartel rännates tekkinud idee korraldada Muhu saarel muusikaprojekt "Juu Jääb", mis toimub sel aastal 1. juulil.