Salapäraselt algav ja kulgev luupus
„Milline on mu enesetunne homme?” See on küsimus, millele ei saa ega oska vastata ükski luupust põdev inimene. Tõsi – sajaprotsendiliselt ei saa seda kinnitada ka ükski terve inimene, sest elu on ootamatusi täis. Etteaimamatu ja salapärane on ka luupus – enamasti noori naisi tabav ravimatu haigus, mille puhul tekivad vereringesse üleliigsed antikehad ning organism hakkab ründama iseennast, põhjustades väga erinevaid tervisehädasid.
Ida-Tallinna keskhaigla reumatoloog Tiina Veldi tõdeb, et luupus on tõesti väga erineva kliinilise pildiga haigus. Isemoodi on nii haiguse kulg (luupus võib olla pikalt vaibejärgus ja siis ootamatult ägeneda) kui ka luupusega avalduvad haigussümptomid.
Haigus võib kahjustada liigeseid, nahka, neere, südant, kopse, seedeorganeid, veresooni või muid kudesid, kus antikehade mõjul põletik tekib. Kahjustuda võivad organismi kõik koed ja organid, kusjuures erinevatel ajahetkedel võib ilmneda eri probleeme. Kellel millal mingi sümptom avaldub, on võimatu ennustada.
Veldi sõnul on tema patsientide hulgas siiski rohkem neid luupusehaigeid, kelle kaebused pole tavaliselt väga tõsised – see sõltub muidugi ka haiguse kulust. Tuleb ette perioode, mil ilmnevad vaid üksikud haigusnähud (nt liigesevalud, palavik, nahalööve), aga on ka perioode, kui haigus ägeneb. Vahel on vajalik haiglaravi.
Luupus algab ja ka kulgeb väga salapäraselt. „Kurdetakse näiteks apaatsust, väsimust, erutatust, ebakindlust, väikest palavikku, kaalutõusu või -langust, lihasvalusid,” kirjeldab Veldi kaebusi, millega haiged arsti poole pöörduvad.
Et kõik need kaebused võivad avalduda ka teiste haigustega, on luupust esmapilgul üpris raske diagnoosida. Haiguste puhul tehtav tavaline vere üldanalüüs ei pruugi samuti mingit kõrvalekallet näidata.
„Kindlat näitajat haigusele pole – diagnoos toetub haiguse anamneesile, kliinilisele leiule ja spetsiifilistele testidele,” märgib Veldi. „Sage luupusele viitav sümptom on üldine väsimus ja episoodilised palavikud. Väga sageli esinevad nahaprobleemid, 80%-l haigetest tekib näole klassikaline liblikalööve, mis päikesega süveneb. Nahale ja limaskestadele võivad tekkida haavandid, nahk võib sügeleda. 90% haigetest kurdab lihaste ja liigeste valusid.”
Sageli ei jõuta õige diagnoosini kohe ning esimesel visiidil. See tulenebki sellest, et luupus võib käituda kameeleonina ja jäljendada eri haigusi.
Ravi on tähtis
Raskemini kulgeb luupus neil, kel haigus ründab elutähtsaid organeid – kopse, südant, neere… „Võib tekkida näiteks südamekestade põletik, mille tagajärjel osa südamelihasekoest hävib, moodustub armkude ning südametöö halveneb,” kirjeldab tohter. „Sama on ka neerudega – neerupäsmakesed hävivad, asemele tuleb sidekude, mis pole võimeline neerude tööd jätkama, ja neerupuudulikkus järjest süveneb.”
Neerukahjustus tekib ligi pooltel luupusehaigetel, kuid kaugeltki kõigil ei põhjusta see rasket neerupuudulikkust.
Haiguse varane diagnoosimine on reumatoloogi sõnul väga oluline – et saaks haiget pidevalt jälgida ja õigel ajal võimalikke organite kahjustusi avastada.
Luupusest päris terveks ei saa, kuid asjakohase raviga on võimalik haigust kontrolli all hoida. „Ravi on individuaalne, sest luupus on ju väga erineva kliinilise väljendusega. Haige võib vajada väga intensiivset ravi, aga on ka perioode, mil ta ravi ei vajagi. Ravi sõltub sellest, kui raske ja aktiivne haigus on ja milliseid organeid on ta kahjustanud. Sageli tuleb luupusehaigel olla eri probleemide tõttu eri spetsialistide, näiteks nefroloogi, närviarsti, kardioloogi jt järelevalve all.”
Ravitaktika, mida ka Eesti arstid rakendavad, on välja töötanud Euroopa Reumatoloogia Liiga ja Ameerika Reumatoloogia Kolleegium.
Olge palun mõistvad!
„Ravil on mitu tasandit,” selgitab Veldi. „Esimene tasand on nn eluviisi korrigeerimine, füüsilise ja emotsionaalse tasakaalu säilitamine. Tööga ei tohi üle pingutada, tuleb puhata, järgida tervislikke eluviise, hoiduda päikese käes viibimisest, ravida infektsioone. Teine tasand on medikamentoosne ravi. Sageli tuleb luupusehaigel võtta ühel ajal nii hormoonravimeid kui ka tsütostaatikume, mis on põletikuvastase ja autoimmuunsust langetava toimega.”
Veldi möönab, et ravimeid võttes võib ilmneda mitmeid kõrvalmõjusid, kuid ravimata jätmine oleks hoopiski kurjema mõjuga. Hormoonravist tingituna kipub kehakaal tõusma ja rasv võib ladestuda ebatüüpilistesse kohtadesse, näiteks võib nägu paksuks muutuda. Ka maolimaskesta töö võib tableti-võtmisest kahjustuda või tekib maksas ravimitest tingituna mürgine reaktsioon. „Samas ei tohi ravimeid karta, sest neist tulenev kasu ületab võimaliku riski.” Kui mõni ravim enesetunde äärmiselt kehvaks teeb, proovitakse teist, kuni leitakse sobiv raviskeem. Ravimite võtmisest keelduda ei tohi!
Väga oluline on luupusehaigete jaoks pereliikmete, töö- ja koolikaaslaste toetus. Tuleb mõista, et luupusehaige töö-jõudlus võib olla väiksem ja see pole sugugi tingitud laiskusest või halvast tujust. Kui teised seda mõistavad, saab ka luupusehaige oma igapäevase eluga hästi hakkama ega pea tundma asjatult süüd, kui mõni tegevus-toimetus tuleb vahel „homse varna visata”.
Luupus ei nakka!
Kas teadsid, et:
•• luupus on ladinakeelne vaste sõnale „hunt@?
•• Eestis on umbes 500 luupusehaiget?
•• haigus võib mõjutada mis tahes kehaosa?
•• luupus ei ole nakkav?
•• luupus on haigus kogu eluks?