Salehard peibutab võimalusega sõita peagi rongiga Kara mereni


Salehard peibutab võimalusega sõita peagi rongiga Kara mereni
Neenetsi rahvamuusikud Salehardis polaarjoone monumendi ees.Jaanus Piirsalu

Venemaa põhilise gaasitootmispiirkonna Jamali-Neenetsi ringkonna pealinn Salehard reklaamib ennast kui ainus linn maailmas, mis asub polaarjoonel. Linna sissesõidul asub vastav 15 meetri kõrgune terasest monument, mis on kohustuslik koht pildistamiseks kõigile linna külalistele.

Salehardlaste väide oma linna unikaalsuse kohta on bravuurikas, aga tõele lähedal. Nende ainus tõsine väljakutsuja võiks olla Soome Lapimaa pealinn Rovaniemi, aga neil on juba niigi oma maailmakuulus tõmbenumber – jõuluvana kodumaa. Nii et „maailma ainsa polaarjoonel asuva linna” tiitli on soomlased ja saamid jätnud suuremeelselt meie ühistele sugulastele neenetsitele. Neenetsitel on sellest küll vähe rõõmu, sest nad elavad Salehardis suures vähemuses. Nemad on rohkem ikka tundrarahvas. Vähemalt linna nimi on aga neenetsi keelest – tõlkes tähendab see „neemel asuv asula”. Sale on üldse neenetsikeelsetes kohanimedes väga levinud, sest tähendab „asula”, „küla”.

Rohkem kui neenetseid või teist kohalikku põlisrahvast hante näeb Salehardi tänavatel kaukaaslasi, kes kolisid tööotsingutel hulgaliselt Venemaa põhjapiirkondadesse juba Nõukogude ajal. Viimase kümmekonna aastaga on Salehardi rahvaarvu märkimisväärselt suurendanud aga venelastest ümberasujaid Kesk-Aasia vabariikidest. Siin põhjas tööd jätkub ja neid võetakse heal meelel vastu ilma igasuguste riiklike ümberasumisprogrammideta. Linna elanikkond, mis on praegu nii 50 000 inimest, kasvab üha.

Lääne-Siberi nafta- ja gaasilinnad näevad üsna ühesugused välja – uute majade arhitektuur on enam-vähem ühetaoline, kasutatakse samu materjale ja isegi samasuguseid värve: sinine, punane, kollane. Vähemalt ei ole need linnad näkku kargavalt depressiivsed nagu paljud provintsilinnad Venemaal. Kõik see kehtib ka Salehardi kohta, kuigi otseselt pole tegemist ei gaasi- ega naftapumpamise keskusega. Suured nafta- ja gaasiväljad jäävad siit kaugele eemale.

Maanteed alles ehitatakse

Turistil pole Salehardi praegu suurt asja peale eksootika, et see on Murmanski ja Vorkuta kõrval põhjas kõige kaugem koht, kuhu Venemaal saab rongiga sõita. Sõidad näiteks rongiga Salehardi (rong käib tegelikult Salehardist teisel pool Obi jõge asuvasse Labõtnangi asulasse) ja sealt laevaga mööda Obi jõge alla Hantõ-Mansiiskisse või Omskisse. Või vastupidi.

Autoga mööda maanteed Salehardi veel ei saa, aga paari aasta pärast peaks sinna jõudma maantee Surguti, Novõi Urengoi ja Nadõmi kaudu. Siis saab tore inimene Lemo lõpuks teoks teha oma unistuse, millest tal viis aastat tagasi veidi puudu jäi. Loodetavasti ei pea Lemo siis Salehardi jõudmiseks enam endiste sõjaväeveokitega mööda põhjatuid soid ukerdama, vaid piisab tavalisest džiibistki.

Peale selle on lootust, et peagi saab reisirongiga Salehardist edasi kuni Kara mereni, sest raudtee on tänavu sinnani valmis saanud. Perspektiiviga, et varsti kerkib Kara mere äärde sadam – kui Põhja-Jäämerd hakatakse üha aktiivsemalt kasutama laevadega kaubavedudeks. Seiklushimulistele oleks see suur õnn, sest esimest korda pääseks siis maapealse transpordivahendiga Moskvast rannikuni, kust Novaja Zemlja pole enam kaugel.

Kui praegu on turismi olukord veel nutune, siis juba paari aastaga peaks üht-teist muutuma, sest kuberner tahab Salehardi luua midagi polaarturismikeskuse taolist. Igatahes on tal plaan ehitada juurde ligi tuhat hotellikohta koos spaadega. Turiste peab hakkama kohale meelitama Vene näärivana noorem, kohalik vend – Jamal Iri.

Praegu on aga nii, et peale polaarjoone monumendi on linnakese teine uhkus mammutikuju ja kolmas uhkus linna servas jõesadamas asuv vene kasakate linnuse koopia (kasakad lõid siia oma esimese kindluse püsti 415 aastat tagasi) – ja see ongi õieti kõik, mida linnas vaadata.

Umbes pooletunnise autosõidu kaugusel Salehardist, Gornoknjazevski külas asub veel hantide vabaõhumuuseum. Näidatakse põhjapõdrakasvatajate tšumme (meie mõistes püstkoda, mis on kaetud põdranahkadega) ja nende elu-olu.

Tõelise üllatuse osaliseks saan siis, kui muuseumi perenaine, hant Svetlana vastab mu küsimusele, kui palju üks korralik tšumm umbes maksma läheb – kaks miljonit rubla! Eesti rahas teeb see 750 000 krooni ehk korteri hinna.

Loe veel

Hinna teevad kalliks põhjapõdranahad. Ühe tšummi katmiseks kulub neli kihti põdranahku. See on talvetingimustes, suvel piisab ka kahest. Ühes kihis on 40–60 põdranahka. Ja lisaks veel kogu tšummis vaja minev kraam – moodsamatel perenaistel pidavat tundras tšummis seisma isegi pesumasin – ja tulebki kokku kaks miljonit.

Salehard on tore koht neile, keda ei hirmuta, et eelmise talve viimane lumi sadas seal maha 12. juunil, aga selle talve esimene juba 8. septembril.

Tähelepanu!

Jamali-Neenetsi ringkonda sõitmisel peab arvestama, et tegemist on piiritsooniga. Kuigi jääb arusaamatuks, kellega Venemaa seal piiri peab, vajab välismaalane luba.

Piiritsoonilube väljastab Venemaal föderaalne julgeolekuteenistus (FSB), kellele allub piirivalve. Loa saamine võtab vähemalt 40 päeva.

Ma ei tea, kuidas on rongiga, aga lennukiga saabudes kontrollib miilits pärast lennukist väljumist passi ja loa olemasolu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare