Salsa röövib rahu igaveseks
Kell on mõned minutid üle kesköö. Ammu peaks juba magama – homme on ju tööpäev. Aga mina viskan teki üle voodiääre, lükkan paljaste varvaste otsa näppu sattunud kontsakingad ja asun tantsu vihtuma. Salsa on mind vallutanud. Seda poleks juhtunud, kui ma poleks käinud eelmisel päeval oma elu esimeses salsatunnis.
Alguses meenutab tund vägisi keskkoolis põlatud kehalise kasvatuse võimlemistundi. Aula krigisev parkettpõrand, õpilased seismas viisakas rivis, hoides üksteise vahel turvalist vahemaad. Mälestuspilt pealesunnitud sportimisest kaob kohe, kui õpetaja paneb mängima muusika. Tahaks unustada tunnis viibimise eesmärgi ja lasta kehal liikuda, kuis tuju on.
Paganama raske on aru saada isegi kõige lihtsamast põhisammust. Pilk peeglisse ei mõju julgustavalt – suisa uskumatu, kui puine ma olen! Samm paremale, tagasi keskele, samm vasakule. Saan juba pihta küll. Aga nüüd õlad liikuma. Õlad peavad liikuma sammude taktis ja paralleelselt maapinnaga. Ei lähe, kohe üldse ei lähe! Nüüd samm taha, jälle keskele, ette. Tundub, et ka teistel käib asi üle jõu, sest õpetaja näitab aeglaselt ette õlgade, puusade ja jalgade maagilise koostöö saladuse.
Õige pisut veel harjutamist ja võtame paaridesse. Olen tundi tulnud ilma partnerita ja rõõm on suur, kui võõras meeldiva olemisega meesterahvas vaatab kutsuvalt minu poole ning teeb ettepaneku koos tantsida. Mehe käsi toetab naise “tiivaluud” ning naine sätib oma käe mehe õlale. Vabaks jäänud käed hoiavad teineteisest nii, et mehele jääb võim naist lükata ja enda poole tõmmata. See tuleb ka kohe selgeks õppida, et ilma mehe nõusolekuta ei tee naine ühtegi liigutust. Iseteadlik, nagu ma olen, on sellega väga raske harjuda.
“Tervist,” asetab järgmine mees oma käe vilunud liigutusega mu seljale ning takseerib mind kiirelt pealaest jalatallani. Pärast hoogsaid püüdlikke tantsusamme on aeg jällegi partnerit vahetada, aga tundub, et minu partner ei tee kuulmagi käsklust naistel edasi liikuda – ta lihtsalt unustab mind oma raudsest haardest vabastada. Järgmine partner seevastu suisa lükkab mind salsaliigutusega enda juurest eemale. Meelitatus ja solvumine vahelduvad salsaringis mängleva kergusega. Tantsukeemia – see kas on või ei ole.
Tekib veel küsimus: mida teha, kui mees ei oska juhtida, aga ise juhtimist üle võtta ei tohi? Lasen ennast lõdvaks ning luban end lükata, tõmmata ja keerutada. Püüan muusikat mitte kuulata, sest muidu hakkaks lihtsalt valus. Nii mööda pole ma veel kunagi tantsinud. Lõpuks ütleb närv üles ja ma palun keskealisel härral seisma jääda. Näitan talle rahulikult õpitud sammud ette ja soovitan tungivalt muusikat kuulata.
”Kõige paremini saabki selgeks ise õpetades,” selgitab järgmine partner, ülihea rütmitajuga nõtke noormees naeratades. ”Ja siin on paus,” lisab ta minu juba täitsa hästi õnnestuvatele tantsusammudele uue nüansi.
Kui oleme just tantsuhoo sisse saanud, lülitab õpetaja muusika armutult kinni ja lisab rõõmsalt, et kohtume järgmisel korral. See ei ole aus. Nüüd on sõrm salsale antud ja enam ma seda vist tagasi ei saa.
Arvuti muusikakaustad täituvad rõõmsate salsarüt-midega ja puusad liiguvad paralleelselt maapinnaga ka istudes, samuti jalutuskäikudel, bussi oodates ja hambaid pestes.
Salsatantsu ajaloost
•• Salsa on Kariibi päritolu
4/4 taktimõõdus tants.
•• Salsa kujunes välja 1960.–1970. aastatel Põhja-Ameerikas Ladina-Ameerika immigrantidest muusikute hulgas, sulatades mõjusid Kuubalt, mujalt Ladina-Ameerikast ja ka Aafrikast, samuti dÏässmuusikast.
•• Salsat tantsitakse nii paaris kui ka soolotantsuna.
•• Salsa populaarsuse tõttu on temast Ameerikas kujunenud palju erinevaid stiile: Kuuba, Columbia, Los Angelese, New Yorki stiil, rueda de casino, salsa suelta ja mitmed teised.
•• 20. sajandi lõpust alates on salsa kogunud populaarsust ka Euroopas.
Allikas: Wikipedia
