Sander Vaikma punaplaguga ei vehi
Jumal ametiühingut ei salli. Töörahva pühal Tallinnas Vabaduse platsil kell 11 sajab tihedat vihma. Samas on algamas ametiühingute korraldatud töötajate solidaarsuspäeva ja kevadpüha tähistamine. Huvilised on vihma eest varjunud A. Le Coqi punase õlletelgi varju. Mängib Justament, kuskilt imbub ninna grillvorsti lõhna.
Must vihmavari pea kohal, seisab veidi eemal Eesti Ametiühingute Keskliidu organisatsiooni- ja noortesekretär Sander Vaikma (24). Tema koos ametiühingute infoteenistuse juhi Katrin Reimanniga ongi 1. mai ürituse peakorraldaja.
Järsku astub keegi punalipuga õlletelgi alt välja. Kahjuks on see siiski vaid punane vihmavari. Pettumus missugune.
Juba eelmisel päeval oli Sander Vaikma surmkindel, et meie ühiskond pole veel sedavõrd tolerantne, et keegi julgeks punalippudega tänavale tulla. Lähiajalugu püsib kõigil veel liiga selgelt silme ees.
"See ametiühinguline tegevus ei olegi mingi lippudega lehvitamine. Loodan, et Vabaduse platsil midagi sellist ei juhtu, millest ajakirjandus saaks kinni hakata," on Vaikma murelik.
Nüüd sajab vihma ja midagi ei juhtu. Inimesed seisavad kui kilud karbis telgi katuse all ja kuulavad Justamenti.
Siis hakkab keegi kõnet pidama ja Jaan Elgula kurdab, et tegelikult ei tahaks ta siin üldse olla, sest 1. mail on ka Raadio 2 sünnipäev.
Kui ma töörahva püha eelõhtul Sander Vaikmaga Eesti Ametiühingute Majja kohtuma lähen ja liftiga 9. korrusele tõusen, vaatab liftiuste avanedes vastu silt: "Naeratage, palun. Teid filmitakse." Kellele on see mõeldud, mõtlen. Oma töötajatele või külalistele? Sander Vaikma ei naerata meie vestluse ajal vist kordagi. On vist tsipa pabinas. Et Eesti Ekspress ja homme veel see päev.
Sander Vaikma on veel väga noor inimene. Ja eks noor inimene peabki noorte sekretär olema.
Komnoor pole ta kunagi olnud. Lihtsalt eelmine aeg sai enne otsa. Samas tunnistab ausalt, et oleks olnud veidi vanem, oleks astunud küll.
Kui praegu kestaks veel õnnis nõukogude aeg, oleks Sander Vaikma kindlasti tubli komsomolijuht. Ta kohe on seda tegu ja nägu. Mitte et selline sile ja lakutud, aga Sander on inimene, kes sobib noortega tööd tegema. See on tema kutsumus.
Noormehel on seljas pagunitega valge särk. Just sellise lõikega särke kandsid kunagi millegipärast paljud komsomolijuhid. Särgi kaelus on kiitsaka mehe jaoks natuke suur. Sander oli aastaid kõva sportlane, mängis võrkpalli ja tegi võidusõitu. Nüüd ütleb, et pole aega. Et ööpäevas peaks olema mitte ainult 25, vaid 36 tundi, et noortele suunatud tegevust ellu viia. Nüüd tõmbab noortejuht vahetpidamata suitsu, sinist LMi. Ta on ahelsuitsetaja.
"Sport, mis oli mulle praktiliselt elu sisuks, on nüüd tagaplaanile jäänud," on Sander kurb. Ometi just spordi kaudu sattus Sander ametiühingutööle. Vana spordituttav, Eesti Majandustöötajate Ametiühingu Liidu esimees Tiit Tammaru värbas Sanderi ametiühingusse just noori kasvatama.
Kui ametiühingusse tuli täpselt aasta tagasi uus liider Kadi Pärnits, jättis ta sekretariaadist alles vaid kolmandiku. Ent töö maht jäi samaks.
Kas ametiühingutöö on missioon või lihtsalt üks periood elus? Eks ta ikka missioon ole, arvab Vaikma. "Ilma missioonita siin keskliidus tööd ei tee. Pinge on suur, tööaeg määramata. Pidevalt pead olema mitmes kohas ühel ajal ja tegema mitut tööd korraga."
Kui Eestis on keskmine palk 5700 krooni, siis keskliidu oma jääb sellele tunduvalt alla. Ka Sander Vaikmal on palk alla riigi keskmise. "Raha pärast siin keegi tööl ei käi," ütleb ta rahulikul häälel.
Kas ta on alati selline rahu ise? Kinnitab, et paari tunni eest oli kõike muud kui vagur ja vaikne.
"Sander läheb närviliseks siis, kui keegi hiljaks jääb, see on tema valupunkt," iseloomustab ametiühingute noortejuhti kolleeg Katrin Reimann. "Siis hakkab ta ringi tuiskama ja kui tal on veel seljas pikk hele mantel, meenutab ta natuke kurge. Tavaliselt tuleb ta ise kohale pool tundi varem ja leiab siis, et ka teised peaksid varem kohale kõmpima. Siis organiseerib ta kõik rivisse, kõik peavad tema järgi joonduma, sest ta on organisatsiooni sekretär."
"Ma ei taha saada keskliidu esimeheks," raiub Sander Vaikma. Miks? Ei oska öelda, miks. Pärast sosistab Katrin Reimann, et Sander on tegelikult väga võimekas, et teda ootab ametiühingu liinis ees suur tulevik.
Sander Vaikma eesmärk on laiendada keskliidu tegevust üle Eesti. "Et ametiühing jõuaks kuskilt kõrgustest alla iga inimese koju."
Kui Sander Vaikma järjekordselt ametiühingutöölt hilja koju jõuab, ootab naine uksel ja paneb tulija järjekordselt valiku ette: kas töö või perekond... Tegelikult on see nali, mida teab terve ametiühingute keskliidu maja.
Nüüd Sander tõesti naerab. "Ei, siin pole kahtlust. Mul on nii hea naine." See on see armastus tööpostil, sest ka Sander Vaikma elukaaslane on ametiühinguga seotud.
Sander Vaikmaa valikud
Jaanus Kulli
