Saturni vaatamise talv



Saturni vaatamise talv
Priit Simson

Kõige lähemal on Saturn Maale uusaastaööl
Selgetel detsembriöödel on astronoomiahuvilistel hea võimalus jälgida Saturni, mis aasta viimasel päeval jõuab oma teekonnal Maale kõige lähemasse punkti.

Uus võimalus rõngastega planeeti nii lähedalt näha tekib alles 30 aasta pärast (eelmine oli 1975. aasta jaanuaris), mis on isegi meeldivalt tajutav ajaline distants, ja erinevalt paljudest teistest tähistaeva vaatemängudest annab vähemalt osale inimestele võimaluse kogetut kunagi uuesti läbi elada.

“Binokliga näeme seda, et Saturn ei ole ümmargune ning väikese, 60–80 mm teleskoobiga paistavad juba planeet ja rõngad eraldi,” seletas Martin Vällik astronoomiahuviliste ühendusest Ridamus. “Lapergusena näitab binokkel Saturni sellepärast, et planeet ja rõngas paistavad ühtse objektina nagu Galilei seda oma algelise teleskoobiga nägi, mitte et näeksime Saturni polaar- ja ekvatoriaalläbimõõtude erinevust,” lisas Vällik.

Ringmäng ümber Päikese

Kui ilm vähegi lubab, korraldab Ridamus Saturni vaatamise neile, kel veel oma teleskoopi pole. Saturn tõuseb siis, kui Päike loojub, seega on ta üsna kõrgel juba õhtul kella kümne paiku.

Viimati tegi Ridamus ühisvaatamisi suve lõpus, kui Marss oli oma orbiidil jõudnud Maale kõige lähemasse punkti. Võibki öelda, et kui astronoomiahuvilistele oli Marsi vaatamise suvi, siis nüüd on kätte jõudnud Saturni vaatamise talv.

Ka Helle Jaaniste Tartu Tähetornist nendib, et praegu saab Saturni vaadelda peaaegu kogu öö. “Ilmad on praegu ikka nii lootusetud ja teiseks on inimesed ametis pühade ootamise-pidamisega, aga mõnepäevase noorkuu ajal on ka tartlastel oodata kutset Saturni vaatlusele,” lisas Jaaniste. “Siis saab kaks asja korraga, pealegi kannatab Kuud ka veidi halvema ilmaga vaadata ning rahvas ei pea väga pettuma, kui planeete ei näe.”

Vastasseisu jõuab Saturn 31. detsembril ehk just siis on Saturn Maa ja Päikesega ühel joonel, kusjuures planeedid on mõlemad ühel pool Päikest. Maalt vaadatuna tähendab see seda, et Saturn tõuseb samal ajal, kui päike loojub ja südaööks jõuab ta lõunataevas kõige kõrgemasse punkti ning päikesetõusuks loojub jälle Saturn. Samamoodi käitub täiskuu, nii et naljaga pooleks võib öelda, et meil paistab Täis-Saturn.

Loe veel

Kui täpne olla, siis Maa on tegelikult Saturniga vastasseisus ehk läheb Saturni ja Päikese vahelt läbi iga aasta ja 2 nädala järel. Kuid mitte alati ei ole me rõngasplaneedile mööda minnes ühekaugusel. Kauguse erinevused tulevad Saturni ovaalsest orbiidist ja sellest, kus Saturn Päikese suhtes on, kas periheelis või afeelis. Periheel on punkt, kus taevakeha on Päikesele käige lähemal, afeel on vastupidi orbiidi kõige kaugem punkt Päikesest. Seekord toimub vastasseis periheelile väga lähedal.

Ümber päikese teeb Saturn mööda oma mitte just väga ringikujulist orbiiti ühe tiiru 29,5 aastaga. Päikesele lähimas punktis ehk siis periheelis oli Saturn alles 26. juulil. Maale nii lähedal kui nüüd aasta lõpus ehk siis 1,2 miljardi kilomeetri kaugusel oli Saturn viimati 1973. aasta detsembris. Järgmine kord juhtub see 2034. aasta jaanuaris.

Rõngad, ajutine silmailu

Saturni ei ümbritse mitte ühtlane ketas ühest servast teise, vaid mitmekesine lõhede ja erineva heledusega rõngaste süsteem.

Saturni rõngad ei ole alati Maalt hästi näha. Kõik sõltub sellest, kas nad on meie poole servaga või kaldega, sest ketaste asend Maa suhtes muutub.

Saturni pöörlemistelje kalle orbiidi tasandi suhtes on umbes 27 kraadi, Maal 23 kraadi. Maksimaalne kalle Maalt vaadatuna ongi 27 kraadi ja selline nurk oli alles aasta tagasi. Seega on Saturni lähenemine sattunud õnnelikult ajale, kus rõngad on Maa suhtes veel 26-kraadise nurga all. Martin Välliku sõnul on see siiski täiesti piisav, et neid täies ilus näha. Servaga on rõngad meie poole 2009. aastaks ja siis pole neid kõigest kilomeetrise paksuse tõttu üldse näha.

Kui Galilei 1610. aastal oma pikksilma Saturnile keeras, nägi ta, et planeet on nagu kõrvade või sangadega, aga otsest seletust ei osanud ta anda. Arvati näiteks, et tegemist on “häbelike” kuudega, mis aeg-ajalt ennast planeedi varjust näitavad.

Esimesena tuli selle peale, et Saturni ümbritsevad rõngad, 1656. aastal hollandlane Christiaan Huygens. Võib-olla tuldi selle peale ka varem, aga just tema väitis seda kindlalt tänu oma paremate omadustega teleskoobile, ja mis kõige tähtsam, ta pani oma arvamuse kirja.

Mõni aeg hiljem avastas omakorda Gian Domenico Cassini, et ketas pole ühes tükis ja koosneb vähemalt kahest rõngast. Tänaseks on lähivaatlused näidanud, et rõngaste süsteem on keerulisem kui osati arvata ja ainuüksi Cassini pilus on rohkem detaile, kui arvati olevat terves kettas.

Rõngaste tekkimise põhjus ei ole teada, aga ilmselt on need mõne Saturni kuu jäänused, mis lagunes kas kokkupõrke tagajärjel või mis hiidplaneedile liiga lähedale sattudes lihtsalt gravitatsioonijõuga tükkideks rebiti.

Saturni uurinud kosmoseaparaadid on näidanud, et rõngad on veel puhtad ja ilma päikesetuules kõrbemise plekkideta, mis viitab nende noorusele. Võimalik, et nad on Saturni kaunistanud vähem kui 50 miljonit aastat ehk ainult ühe protsendi jooksul planeedi praegusest elueast.

Samas peaks 100 miljoni aasta jooksul selline puru kas hiidplaneedile langema või kosmosesse hajuma. Seega võib tegemist olla ajutise silmailuga.

Kust saada vaatlusinfot?

• http://ridamus.kolhoos.ee ja

• http://www.teleskoop.com.

(Etteteatamisaeg tuleb väga lühike, sest ilmaolud on muutlikud.)

• Saturni kohta ilmub ka lugu võrguajakirjas Vaatleja, mis asub aadressil www.obs.ee.

Vaatluskirjeldus

7. detsembril kella 22.30 paiku vaatasin Saturni. Lasnamäel 6. korruse aknast (vaade on idasse). Vaatamata tänavavalgustusele säras taevas 0,2-magnituudine Saturn.

Tuul oli väga tugev – autod karjusid ja sodi lendas üle 9-korruseliste majade, aeg-ajalt sõudis üle taevalaotuse pilvi.

Binokkel (12 x 50) värises käes liiga palju, et suutnuksin Saturnist muud tabada kui lapergust olemust. Pistsin aknast välja ka teleskoobi (refraktor TAL-100RS, 100 mm, F/10).

Kuivõrd monteering oli autos ja toru korteris, siis üritasin toru mingilgi moel paigale seada. Õnneks oli akna taga vanast antennist jäänud tüübliga kruvi, mille külge sain teleskoobi otsa traadi abil paigale. Kahekraadine vaateväli võimaldas planeedi üsna kergelt vaatevälja saada, järgnes probleem fokuseerimisega, mille ikka paika sain.

Ja seal ta oli – see kaunis Saturn oma vahvate rõngastega! Kui olete algaja vaatleja või soovite sõpradele elamust pakkuda, siis on Saturn selleks ideaalne vahend. Kõik oleme kuulnud ja piltidel näinud seda rõngaga planeeti, aga näha seda oma silmaga ja veenduda, et see ka päriselt nii on, on elamus omaette!

Nojah, mu vaatlusasend oli igati väsitav ja kaelakangestav, et väga pikalt uurida ei õnnestunud. Arvan, et nägin kaaslast Titani ja võib-olla veel midagi. Lõhesid raporteerida ei saa (polnud teisi okulaare käepärast ja suurema suurendusega ilma kindla jalata oleks see titaanlik ettevõtmine olnud).

Martin Vällik

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare