Kelle eest käia välja 500 krooni?

Väga palju tuntud tegijaid Eestisse toonud Laubre kinnitusel tähendab “vana” artisti puhul eelkõige seda, et ta on olnud pikaajaliselt populaarne. Uued artistid ei suuda muusikaärimehe sõnul oma lühikese lennu tõttu kunagi nii populaarseks saada, et nad oleksid ühtmoodi aktuaalsed kõikjal maailmas, kaasa arvatud Eestis.

“Kas tasub nimetada Mick Jaggerit vanaks artistiks selle pärast, et ta näeb vähe krimpsus välja? Rolling Stonesi müüb ainukese bändina rockmuusika ajaloos staadione välja juba kakskümmend aastat. Sama kehtib Deep Purple’i puhul,” lausus Laubre.

Lauri Laubre organiseerimisel on Eestis eri aegadel esinenud veel Michael Jackson, Tina Turner, A-Ha, Alice Cooper, BB King, Eros Ramazotti, Robert Plant, The Scorpions, Sarah Brightman, Vanessa Mae, Whitesnake, Fish, Gregorian, Gary Moore, Kim Wilde, Toto, Kool & The Gang jpt, kellest suuremat osa tõesti “saurusartistideks” nimetada ei saa, kõva kolmandik see-eest sinna poole kisub. Laubre on uhke, et kümnest olulisemast kontserdist kuus on tema firma korraldatud.

“Eesti inimene saab vast korra mõne kuu jooksul kulutada raha suurema kontserdi pileti peale. Sealjuures peab see talle veel meeldima. Siin ei ole mängida võimalik – kontserti saab teha vaid artistile, kes toob kohale publiku. Kui palju on artiste, kelle eest te käiksite välja näiteks viissada krooni ja kui tihti te seda teeks?” küsis Laubre.

Vana bänd müüb, sest publik on vana

Tuntud raadio-DJ ja muusikaguru Koit Raudsepa sõnul peitub konserdimajanduse kurbloolisus Eestis puhtalt rahvaarvus ja väikeses ostujõudluses. “Kuuma ja hetkel in olevat artisti, kes veel ei ole etableerunud, ei jõua ükski kontserdikorraldaja siia tuua. Tänavusuvised Beach Party ja Summer Clubi kurvad kogemused tõestasid seda ilmekalt. Tuua tasub ainult “sauruseid”, kelle turuväärtus on madal ja kes meelitavad tuntuse tõttu jõukamat keskealist publikut,” kommenteeris Raudsepp.

Laubre möönab, et see vastab tõele. “Sellise loogika järgi on vana bändi vaatav publik ka vana. Vanemaid inimesi on rohkem, neil on rohkem raha. Puht matemaatiliselt on nad ka oma elu jooksul näinud rohkem artiste, muusikavoolude muutumist ja vaheldumist, seega on neil ka rohkem lemmikuid. Uued artistid ei too Eestis piisavalt publikut kohale, nad ei ole sedavõrd pugenud inimeste südametesse, et need oleks valmis mitusada krooni välja käima,” põhjendab ta tehtavaid valikuid.

Praeguse Eesti edukaima rockansambli Blind mänedžer Indrek Ditmann möönab, et olukord siinsel muusikaturul on tõepoolest kummaline. Samas on ta seisukohal, et siinsele publikule vahepeal järjepannu koju kätte toodud megastaaride tõttu on rahvas lihtsalt ära hellitatud.

“Maailma mõistes B-kategooria tegijate jaoks napib meil tõenäoliselt publikut. Seepärast ei julge keegi näiteks Soome ja Rootsi praegusi tipp-ansambleidki Eesti publiku ette tuua,” sõnas Ditmann.

“Kõik heade kavatsustega maaletoojad on viimasel ajal kõrvetada saanud,” tõdes Ditmann.

Laubre sõnul oli suuri kontserte mõned aastad tagasi tunduvalt rohkem seetõttu, et kolm suurt promootorit üritasid võistlustingimustes võimalikult palju teha, et ellu jääda. “Kuna kõik kaotasid palju raha, ei tule need ajad, kus Eestis toimub kolm-neli suuremat popkontserti kuus, niipea tagasi.”

Muusikapoe Sireen juhataja Karin Klaamas ütles, et ei vaata Eestis ühtegi artisti. “Äärmiselt negatiivse kogemuse andis mulle 2001. aastal lauluväljakul ansambli Pet Shop Boys kontsert, mille rikkus ära tuim ja ebameeldivalt käituv Eesti publik,” meenutas ta.

Koit Raudsepal on Eesti muusika ja kontserdikorralduse tuleviku kohta oma teooria. “Ma tõesti usun, et Euroopa Liiduga ühinemine näitab meile rohelist tuld. Vaata näiteks Soomet. Aastakümneid virisesid nad, et peale Hanoi Rocksi ja Hurriganesi neil ühtegi maailmamainega artisti pole. Ja mis toimub praegu! Soome muusikaturg on maailmale pärani avatud. Ma usun, et see läheb ka meiega nii, aga see võtab aega,” ennustas Raudsepp.

Kes on “saurused”?

“Saurused” on kunagised populaarsed artistid, kes on tuuritanud mööda maailma lavasid vähemalt kolmkümmend aastat. Nende populaarsus on kahanenud, kuid teatud vanuses inimeste hulgas neid teatakse ja nende muusikat kuulatakse. Saurusartistid saab Eestisse tooja kätte mitu suurusjärku odavamalt. Publikut on Eesti-taolises riigis, mille piirid “sauruste” populaarsuse kõrgaegadel suletud olid, palju rohkem kui mõnele uuemale bändile. Kindlasti ei ole “saurus” sünonüüm sõnale “vana”. Näiteks võtab Eesti Päevaleht endale vabaduse kutsuda Uriah Heepi ja Deep Purple`it “rokisaurusteks”, ehkki ei tarvita sedasama sõna neist kauem tegutsenud ansambli Rolling Stones või bluusi vanameistri BB Kingi kohta.