Scarlett Johansson – lapstähest lapsehoidjaks
Kõigepealt siiski tema uuest filmist. Kui selle pealkiri teeb veidi ettevaatlikuks (sama juhtus ka hiljuti vägagi vaimukaks osutunud komöödiaga “Kõht ette”), siis lootust tekitab eelkõige filmi reÏissööride-stsenaristide tandem Shari Springer Berman ja Robert Pulcini, kelle eelmine, koomiksikunstnik Harvey Pekarist kõnelev mängufilm “American Splendor” ühendas suurepäraselt Ameerika indie-traditsioonid ning Hollywoodi eluloojutustamisoskuse. “Lapsehoidja päevikud” jääb aga kõigest sümpaatseks komöödiaks, mis püüab ühendada lõbusat (juhuslikult lapsehoidjaks sattumine) ja tõsist (laste üksildus endaga kimpus vanemate kõrval) poolust, ent jääb seejuures enamasti abituks. Peagi ilmselt edukaks DVD-tooteks maanduv “Lapsehoidja päevikud” näitab aga taas kord Johanssoni kummalist ja veidi haaramatut näitlejaprofiili, mida iseloomustab eelkõige teatav kohmetus ning ülevoolav seksikus, mida tal isegi hea tahtmisega varjata ei õnnestu.
Peagi 23-aastaseks saava Johanssoni karjääri ametlik algus tuli Robert Redfordi lavastatud “Hobulausujaga” (1998), mis tegi temast tõelise Hollywoodi nime (enne seda käis ta aastaid koos emaga eri rollikatsetel). Ent kõige tähenduslikuma tegelaskuju lõi ta viis aastat hiljem Sofia Coppola filmis “Tõlkes kaduma läinud” (2003). See oli justkui lävepakk lapsstaarist näitlejaks saamisel. Paar aastat varem valminud “Kummitusmaailm”, mis on nüüdseks saanud pea kultusfilmiks, tõendas küll tema indie-potentsiaali, ent lõpliku sammu astumiseks läks vaja siiski Coppola ajastutundlikku režissöörikätt.
Veider ja eriline
Järgnevatest Johanssoni filmidest ei saa kindlasti mainimata jätta “Tüdrukut pärlkõrvarõngaga” ja Michael Bay ulmemärulit “Saar”, kus ta mängis koos Ewan McGregoriga. “Saar” tähendas mõningast ohumärki noore näitlejatari edasiste rollivalikute suhtes, sest tegu oli üsna maitsetu ja elutu kommertsprojektiga.
Kuigi Johansson tegi sel ajal veel teisigi filme, nagu Eestiski DVD-na levitatav “Armastuslaul Bobby Longile”, kus ta on ekraanil taas koos Redfordiga, tõi tema karjääri järgmise murdepunkti kohtumine Ameerika filmide vanameistri ja naisnäitlejate eksperdi Woody Alleniga. Sellest koostööst kasvas välja kaks filmi “Matšpall” ja “Kõmulugu”, mis olid ka Alleni viimaste aastate parimad.
Isegi Allen on oma filme promodes muudkui kiitnud Johanssoni seksikust, ent kõige tabavam on ehk noort näitlejannat võrrelda Marilyn Monroe’ga. Kuigi Johansson on näitlejana märksa laiahaardelisem, õhkub neist mõlemast traagikat, mis on staarindusega ikka kaasas käinud. Ja selle traagika juurde kuulub ka kohatus, mis pendeldab veidruse ja erilisuse vahel. Johansson tundubki tihti mängivat justkui napilt noodist mööda, mis paljudel juhtudel ongi hea näitleja tunnus, sest tänu sellele tekib vaatajal temaga vahetum kontakt. Publik peab üritama selle natuke mööda mängitud tegelasega oma suhet luua ega saa talle lähenema stereotüüpide kaudu. Selles mõttes tundub Johansson kogu oma paljuräägitud seksikuse juures kuuluvat hoopis teise märgisüsteemi kui standardsed Hollywoodi kullakesed, nagu näiteks Jessica Alba.
Uut tüüpi seksisümbol
Alleni filmide kõrval on Johanssonil õnnestunud teha kaasa veel mitmes üsna eripalgelises filmis, sh Brian de Palma viletsas “Mustas daalias”.
Filmiauhindadest on tal seni ette näidata “vaid” BAFTA parima naisosatäitmise eest filmis “Tõlkes kaduma läinud” ning mitmeid nominatsioone, ent arvutult on tema nimi jooksnud läbi kõikvõimalike meeste- ja naisteajakirjade seksikaimate edetabelitest.
Järgneval kahel aastal on praeguste andmete kohaselt oodata vähemalt seitset Johanssoniga filmi. Rollid on aukartustäratavad, alustades Oscari-hõngulistest ajaloolistest tegelaskujudest, nagu ·oti kuninganna Mary I ning Anne Boleyni õde Mary, ja lõpetades järgmisel aastal esilinastuva uue Woody Alleni filmiga, mis armuhulknurkadest rääkides tõotab Johanssoni “uue seksisümboli” staatust veelgi kinnistada.
