Seda plaati kuulates saadakse paremaks

Olen Linnateatri teatrilaulude lavastust näinud kahel korral – Tartus ja Tallinnas. Tallinnas esmalt. Jah, iga etendus elab oma elu paremini kodulaval. Nüüd, jõudnuna heli- ja nägemusplaadile, võiks ju küsida, millist elu elab see lavastus meie kodudes. Ütlen kohe, et uut ja vägevat.

Sellist vägevat pillerkaaritamist ja plaadivabadust (-vabastust) annab otsida. Eesti teatrite lavastuste muusikaline lavastamine on omaette fenomen ja kindlasti on vähemalt kümnendikul Eesti kutselise teatri muusikakujundustest oma roll öelda ja kujundada olnud Tallinna Linnateatri muusikajuhil Riina Roosel. Väga olulisel moel. Muidugi – Roose haarab endaga kõik: nii näitlejad, talle lähedased muusikud, heliloojad ja seda parimal ning delikaatsemal moel.

Linnateatri “Eesti teatri laulud” on kui kild millestki väga suurest ja hoomamatust. Kui lugesin mälus kokku neid lavastusi, mida ise mäletan Eesti heliloojate muusikaga kujundatud olevat, ei tulnud otsa ega äärt. Isegi niivõrd, et sattusin ka võõramaiseid helisid Eesti teatri laulude rüppe sobitama (nt “Armastus kolme apelsini vastu”). Aga muidugi “Eesti ballaadid”, Punjaba potitehas, Vanemuise “Põrgupõhja uus vanapagan”, “Meestelaulud” ja “Naistelaulud” Vanemuises jne jne.).

“Eesti teatri laulude” heliplaat hiilgab väga heade orkestratsioonidega, mis, muuseas, on nii ajastutruud, et võiks arvata, et lavastus on need laenanud fonogrammidena ühest või teisest ajast. Seega braavo Jaak Jürissonile!

Need laulud ja seaded, kui mõelda, millisel ajal need on kirjutatud, on väga elavad ja kõnekad tänagi. Mul oli mitme ja mitme laulu puhul küsimus, kus on Eestis need ansamblid (et mitte öelda bändid), mida seesuguse repertuaari ja läbielamise ning lavaosalusega igaõhtuselt meie lavadel kuulata saaks (kupleede osas Indrek Ojari, muis lauludes naislauljatest kindlasti Hele Kõre ja Evelin Pang – mitte ainult nemad muidugi). Need näitlejad ei ole niisama näitlejad või lauljad – sellist lavanärvi ja –värvi annab oodata mistahes kahetaktilastelt või sealt väljakasvanutelt.

Mõnikord lisatakse arvustusse ka tõrva. Minu tõrv on sõbralik – oleks parem, kui mõnda kuulsaks lauldud laulu keegi uues esituses esitada ei võta. “Eesti teatri laulude” plaati kuulates leidsin seal olevat mõne laulu, mis oleksid võinud laulmata ja esitamata jätta. Ja üldse mitte kvaliteedilistel põhjustel. Aga jäägu need lood mu enda teada ja mu enda muretsemiseks.

Kokkuvõtteks – kiitused Riina Roosele ja Linnateatrile. Erilised eripreemiad plaadil kõlanud orkestratsioonidele: Evelin Pange “10 neegri” ja “Valgesse uttu”, Hele Kõre “Kalurineiu laulu” ja “Inimsööja laulu” ning Indrek Tiiseli suurepärase ja headesse raamidesse jäänud suupillimängu eest (Toots Thielemansi ületav suukiri).

Lubage-lubage – ka Indrek Ojari korduvalt väga meeldiva tämbri ja laval kordi paremini elava Pinna kuplee (sic!), Argo Aadli “Saaremaa valsi” ja heas pilamises “Meeste sõpruse” (koos Kõrega) eest. Kindlasti ka Tormise “Figaro pulma” veidi sõbralikku paroodiasse kalduva esituse, Mart Toome igatseva “Kerjuse laulu” ja Andero Ermeli “See ranits” eest.

Pärast selle plaadi kuulamist saab iga inimene paremaks. Selle plaadi nimi võiks sama hästi olla ka lugupidamine eesti teatri vastu. Igasuguseid häid mõtteid ja väljaütlemisi leiaks ju selle plaadikomplekti tarbeks veel hulga, kuid kurva ripatsina tikuvad mu teatrimällu igasugused “lillekesed”, “poisikesed” ja “lepakesed”. Jah, need kooslused pole ju samal eesmärgil kokku sattunud, kuid ometigi koonduvad nad kurva tõsiasjana ETV-s kunagise saatesarja “Teater laulab” tõsimeelse nime alla.

“Eesti teatri laulud” näitab nii lavastuse kui ka plaadina kätte uue ja väga uue raja. Head teed!