Selle suve mäng

Bony astus ostukeskuses ja tundis, et teda vaadatakse. Mitmete vastukõndijate pilk uuris tema jalgu, nägudel võis märgata kerget hämmeldust.

– Mis mus siis nii erilist on, täiesti tavaline naine ja ka seljas mitte midagi erilist. Vahest paeluvad tähelepanu triibuga dressipüksid või originaalsed, klõpsuga tossud? Ja kelle asi!

Laia klaasukse juures aga rabas üks nokkmütsiga poiss teisel varrukast ja juhtis selle tähelepanu näpuga Bonyle näidates. Ka teise poisi nägu venis laiale irvele ja nad naersid suisa kõhtu kinni hoides.

– Fakk, idikast narkarid, jäi Bony endale kindlaks.

Ta töötas medõena ning oli nii tossud, dressipüksid kui ka nahktagi Skandinaavia riideabi kuhjast hiljuti välja sorteerinud. Heaolumaade inimesed kippusid täiesti uusi ja kvaliteetseid kaupu ära viskama, aga need koguti seal targu kokku ja üks ports kvartalis läkitati ka haiglale, kus Bony töötas.

Koju jõudes viskas ta tagi varna, tõmbas tossud maha ja sättis kohvimasina kohisema. Kohe tuli sõbranna Ene laupäeva pärastlõunaseid jutte pajatama. Erilist kõneainet andis neile üks õnnetu pulmapidu Iisraelis, kus seitsesada inimest läbi põranda olid kukkunud ja mitukümmend kohe surma saanud. Eesti naised arutasid igasuguseid variante, varsti kaldus jutt isiklikule elule ja uutele moetrendidele. Nad mõlemad olid hiljuti suitsetamise maha jätnud ning kavatsesid koos vastu pidades ka kaalu jälgida.

“Tervislik, kaine ja sportlik eluviis on selle suve peasuund.”

“Jaa!” rüüpas Bony, “tead, kuidas mind täna ostukeskuses juba vahiti. Oleks ma siis midagi rabavat kandnud. Kaugel sellest – lihtlabane tagi, dressid ja klõpsuga Adidase tossud, millel on sellised erilised reljeefse mustriga tallad.”

“Näita mulle neid klõpsuga Adidaseid,” läks Ene kärsituks.

Bony tõi esikust sportjalatsid ja ulatas need sõbrannale. Selle nägu venis pikaks.

“Aga Bony, need pole ju tossud, vaid jalgpallisaapad!”

“Mis sa räägid, kas tõesti?”

“No muidugi! Ega’s nendega tänaval käida.”

“Aga kus nendega siis käiakse?” Spetsiifilise moeartlikli omanikuna tundis Bony loomulikult rakenduslikku huvi.

“Ikka jalgpallistaadionil, murul, palli löömas.”

“Aga seal käivad ju mehed,” hüüatas pettuv Bony.

“Ei, mitte ainult mehed. Viimasel ajal aina tihedamini ka naised. Muide, jalgpall ongi meie selle suve eritrend,” kuulutas Ene moest kõiketeadvana.

“Fui! Kuidas see küll võimalik on?”

Mitmetest ajakirjadest kokkuloetut seletava Ene suust kõlasid sõnapaarid “feministlik vastulöök” ja “uute territoorimide hõlvamine”, mille sisu Bony hästi ei tabanud. Kuid asi hakkas talle huvi pakkuma.

Laupäeval läksid nad mängu vaatama. Ene sõbranna Agnes, keda hüüti ka audi Agneseks, mängis Tallinna Tiigrite ridades. Tiigrid oli Eesti naisteliiga kevadringi avamängus Pärnus sealsetelt Piraajadelt kolm üks sisse saanud ja treenisid nüüd revan‰ihimuliselt neli korda nädalas. Lastestaadioni koduväljak polnud Tiigri tüdrukutel kiita – muru asemel tolmas liivapudrune songermaa, väravad olid ette kaldu, riietumine lageda taeva all, pesemine järgmises kvartalis, kuid olude üle polnud kombeks kurta.

Bony istus pingil ja vaatas edasi-tagasi randaalivaid tüdrukuid-naisi, kellest mitmed olid juba mitme lapse emad. Võimeldi ja hüpeldi, venitati ja painutati, hõigeldi ja hõõritati. Alles siis, kui liikmed-kondid soojad, raputati pallid suurest võrgust välja ja hakati neid läbisegi üksteisele lööma. Ikka mats ja vuhh, mats ja vuhh, ka Ene vibutas väljakul jalga. Üks pall veeres Bony juurde ja selles oli midagi vastupandamatult kutsuvat. Mingi iseenesliku tõmbega oli Bony krapsti pingilt püsti, virutas pallile, lõi natuke varba ära, kuid nahkkera lendas päris soovitud suunas ja selles kaares oli midagi veetlevat. Kunagi varem polnud ta ehtsat jalgpalli puudutanud. Täis ehtsuse saavutamiseks võttis ta botased jalast ja otsis kotist oma klõpsuga Adidased välja.

“Tubli, Bony! Tule aga väljakule!” hõikas Ene.

Kõheldes hõõrus Bony lüüasaanud varvast. Kaitse Kaie tuli värki uurima.

“Issand jumal!” karjatas Kaie, “kes siis selliste lakkidega mängida saab? Tahad oma küüsi kahekorra lüüa. See on ehtne masohhism,” vangutas Kaie pead.

Sealsamas võeti tangid välja ja pisaraid mahasuruv Bony näsis oma küüned maha. Mängu nimel tuli paljugi ohverdada.

Sel laupäeval Tiigrid üle väljaku mängu ei teinud. Ühe varava all harjutati kombinatsioone, tsenderdusi, pealelööke ja penalte. Söödutäpsust treeniti kogu aeg niikuinii. Nahkkerad muudkui matsusid, nokkmütsiga värava Varjel olid käed-jalad tõrjetööd täis. Dressid ammu poriga koos, viskus ta ikka vapralt palli ette mauh-ja-mauh maha, kord külili, kord kõhuli, otse nokkapidi mutta. Bony ei jõudnud ära imestada, kuidas ta küll haiget ei saa. Samas aga õpetas söödu Saima talle löögi aluseid. Nad seisid suurest melust veidi eemal, juba ehmestunud võililledega murujäänuste peal passi toksides.

“Vaata, löö nõnda küljega – nagu golfipalli veeretades või harjaga pühkides,” õpetas söödu Saima Bonyt. “Tähtis pole löögi tugevus, vaid söödu täpsus. Ja ära hoia jalga krambis. Suuna mõte koos jalaga palli sisse.”

Harjutusväljak oli hõikeid, matse ja kilkeid täis, kuid rahandusministeeriumi peegelklaaside taga suitsetades muigavad ametnikud ei kuulnud mitte midagi.

Pommi Maret sättis palli trahvikasti joonele, astus viis sammu tagasi, tõmbas kopsud täis, sööstis nagu tank ja pühkis palli. Kera kihutas põiklatti riivates üle värava, tõusis riko‰etist üle staadioni piirdevõre, lendas langevas kaares üle tänava... Hinge kinni pidades jälgisid Tiigrid, kuidas jalgpall neljakordse maja ühte akent tabas ja klaas mõranes. Samas kukkus pall alla, potsatas Audi kapotile, ehmatas selle esikummi varjus peesitanud kõutsi jooksu ja veeres asfaldil. Mingi auto pidurdas kummide vingudes.

“Vitt!”

“Kümme kätekõverdust ropendamise eest!” käsutas audi Agnes, kes oli kapten, laupäeviti ka mängiv treener, oskas hästi peaga suunata ja viskas audist kõige kaugemale.

Õnneks andis kunstiakadeemia professor, kelle aken natuke kannatada sai, sel laupäeval Tokios mingit performanssi, jama jäi ära, abivalmis poisike viskas palli väljakule tagasi ja trenn läks rahulikult edasi.

“Vot-vot, juba hakkab tulema... Aga ära tantsi kikivarvul nagu baleriin, lase raskuskese kindlalt täistaldadele ja liigu hööveldades, nagu rästik,” õpetas tripsu Terje Bony nina all triblades. “No proovi mu käest pall ära võtta!”

Bony proovis nii ja naa pallile pihta susata, aga tripsu Terje mängitas selle ikka viimasel hetkel nagu narritades eest ära. Lõpuks suusatas Bony talle otse kossidesse ja teenis fauli.

Metallist värav kiunatas ja kumises tugevast löögist.

“Vitt!” Pommi Maret oli penalti jälle posti saatnud.

“Kümme kätekõverdust ropendamise eest!” kamandas audi Agnes kapten-treenerina.

Võimsa rinnapartiiga pommi Maret hakkaski end pumpama, lükkas käed küll sirgu ja puusad üles, aga tisse ikka maast lahti ei saanud.

Mitu minutit järjest, juuksesaba abaluude vahel mänglemas, hüpitas Agnes oma otsakondil roherombilist jalgpalli.

“Kuidas see küll võimalik on!?” imestas Bony.

“Jalgpallis on kõik võimalik,” kostis pommi Maret.

“Eriti siis, kui ise mängid,” lisas värava Varje.

Pärast käidi Rahvusraamatukogu saunas, joodi alkoholivaba Saku originaali ja õhtul mindi tõelisele mängule.

Lillekülas oli valminud tuttuus jalgpallistaadion. Pilet maksis küll rasket raha, aga Bony oli oma uuest naiskonnast ja vahvast mängust siiras vaimustuses. Peaminister ja number kaheksaga särki kandev linnapea marssisid tuhandete pealtvaatajate vile- ja ergutuskisa saatel tribüünide ette. Katel kees.

“Kas Mõis ka mängib?”

“Ei, naljatilk. Mõis ei pääse siin pallipoisikski,” karjus Terje Bonyle kõrva.

Viimaks rivistusid Eesti sini-must-valged ja Hollandi must-oranÏid väljakule. Mängiti poolikuid hümne.

– Muist neist paistavad päris neegrid. Aga mängivad hästi. Muudkui suruvad, nikerdavad ja pressivad meie väravale. Hoidke nüüd poisid, kaitske nüüd, olge valvsad, ärge laske lüüa! Bony raputas pöidlad peos ja hambad tangis. Holland, keda Bony koolis kord Belgia pealinnaks oli pidanud, ei osanud kohe mitte kuidagi Eestile väravat ära lüüa. Ja katel muudkui kees.

Teisel poolajal kandusid sündmused teise väljaku otsa, kuhu Bony hästi ei näinud. Ta vaatas oma nina all igavlevat pikka väravavaht van der Sari ja tahtis näha, kuidas see ka tegutseb. Äkki kargas publik nagu elektrilöögist püsti – sinises särgis ründaja kihutas täie vaardiga, pall ees, oranÏ mees takjana küljes. Ja siis virutas sinine täie hoo pealt. Bony ei näinud, kuhu pall kadus, kuid rahvas pahvatas möirgama, pall oli võrgus! Värav! Eesti oli löönud värava, poisid olid väljakul kuhjas ja katel kees üle ääre: “Eesti! Eesti!” Kohe varsti said ka hollandlased jala valgeks, aga peagi lõi Eesti veel ühe värava! See oli midagi meeletut, mis ümberringi toimus, katel kees täiesti üle ääre, pabinasse löödud võimas Holland võitles jälle viigi eest ning Ene ja Bony hakkasid suurest rõõmust nutma. Pärast tulid aga leinad ja oleksid...

Bony suureks salasooviks sai lüüa kord Lillekülas ise üks värav. Järgmisel nädalal võttis ta uue tolmuimeja jaoks kõrvale pandud raha ja ostis omale jalgpalli. Bony silitas ja hüpitas läikivat, täiuslikult trimmis kera, sättis kaks taburetti koridori otsa, pani parketil klõpsuvad Adidased jalga ja hakkas läbi terve korteri palli veeretama. Ja see veeres hoopis kaunimini kui tolmuimeja.