“No kuulge! Mul on kõik kausta vahel. Ilma küsitluslehtedeta pole me mitte ühte asja teinud,” raiub professor nagu rauda. Ja räägib, et kellade keeramisel ning tund aega varasemal tööpäeva algusel pole tegelikult mitte mingisugust seost.

KIRJAOSKAMATUD UNETUD. Et inimesed varem tööle tulevad, on pelgalt töökorraldus, pealegi väga mõistlik töökorraldus. Kuid suve- ja talveajaga mängimisega ning inimese bioloogilise elurütmi segilöömisega pole sel seost. Mõned ärkavad ikka valgel ajal varem ja alustavad varem päeva, ega selle pärast ei pea veel kella keerama, räägib Teesalu.

“See, kes ei saa oma muru õhtul niita, korraldagu oma töö ümber. Nad räägivad oma mätta otsast ja nad lihtsalt ei oska oma elu korraldada, muud ei ole siin midagi öelda,” on end vööndiajas hästi tundev professor karm. “Vanemad ei saa aru, et järsk kellakeeramine mõjub väga halvasti just nende lastele. See on vintsutamine.”

ÄSITAVAD INIMESI. Teesalu on ajalehtedest kokku korjanud kõik kellakeeramise arutelud. Ta on ära vaadanud kõik saated, kus sellest räägitud. Tema seisukohad pole viimasel ajal neisse mahtunud, ehk inimkeeli öelduna – Teesalu uuring pole enam popp.

Üleeile jagas professor uuesti laiali 120 ankeeti. Ja taas: 80 protsenti küsitletutest tahavad, et kella enam kunagi ei keerataks.

“Ajakirjanikud on oma saadetega inimesed uuesti üles kruttinud. Kella ei pea keerama, kui selge enamus on rahul nõnda, nagu praegu kellaaeg on,” rõhutab Teesalu iga oma sõna. Mida siis ikkagi teha tüütute kolleegidega, kes tahavad varavalges tööle tulla? “Selles see probleem ju üksteist aastat on olnudki, et järsk üleminek on inimestes tekitanud pingeid,” ütleb professor ja soovitab alustada tunni asemel pool tundi varem. See on organismi seisukohast normaalsem.

“Eks see oli omal ajal üks Londoni kingsepp, see, kes tahtis kuulsaks saada, ja hakkas rääkima, et vaat teeme suvel nii, et paneme kella üks tund varasemaks. Siis on elektrikokkuhoid ja kõik,” muheleb Teesalu.