Septembri algus: kuldnokkade traadikoolid

Tänavune kooliaasta algus jääb suuresti õuna- ja ploomiuputuse varju. Igaüks, kel vähegi võimalust säilitada, aina vaaritab ja aurutab. Meeldivaks teeb töö seegi, et tänavu on vähem herilasi. Kindlasti ei ole vähem äädikakärbseid.

„Tänavu on kentsakas putuka-aasta!” ütleb putukauurija Urmas Tartes. „Kõiki putukaid on nii arvuliselt kui ka liigiliselt vähem.” Liblikaidki pole me siilikübaratel peale paari koerliblika ja ühe admirali käinud. Kesine on olnud ka ämblikuaasta. Ka puuke pole nii palju kui varem: mu lõputööd kirjutav tütar Maarja on suure vaevaga saanud kogutud veidi üle kahesaja puugi.

Ploomisaagile tuli kasuks ka see, et meil ei olnud sel aastal suvetorme. Enam ei saa neid nüüd tullagi, sest suvi on augustiga otsa saanud. Siiski kostitas 1. september Tartut suure äikesehooga. Selliseid hoogusid tõotab nüüd september aina ja aina, sest soe meri ja jahtuv maa teevad torme.