24.09.2012, 04:30
Septembri neljas nädal: puna sügise põskedel
Kohe, kui vihm vaibub, algab varahommikul õues sebimine.
Sääsed tantsivad akna taga üles ja alla ning neid ei sega see, et on juba sügavalt sügise teine päev. Mirabellihekis nahistavad suurnokad, natuke hirm on neil maapinnale laskuda kohe pärast seda, kui punakuub siin ringi nuuskis. Põldvarblased löövad põrgulärmi, kakeldakse parimate istumiskohtade pärast, millegipärast sätitakse end aina kõrgematele okstele – küllap päikese esimesi soojendavaid kiiri püüdma. Harakapere võtab ette hommikuse kompoti – igal smokingus peolisel on nokavahel kollane ploomihakatis. Ühel hetkel ei pea mu närv enam vastu – siis kui üks suleline-piduline haarab nokka viimase pooltoore maasika… Targemaks on need tegelased muutunud, veel paar nädalat tagasi nüpeldas üks harakanooruk maasikapeenrasse paigaldatud kivist lepatriinut nii et maasikalehepuru järel. Njah, ma siiski lepin sellega, sest suurema osa ajast on see harakakamp nüüd mujal. Kuid päev enne sügise tulemist tuli mu õuemurule vana sügis ise – kuus künnivarest venitasid oma teemoonaks murupinnast välja pikki vihmausse. Puud on nüüd hõredamaks jäämas ja künnivares vaatab nokaga lõuna poole.