Septembri teine nädal: raherabin päiksesäras

Istun Lohusuus Looduslodjal, tee siia oli masendav, karm sügisvihm trummeldas vastu tuuleklaasi, ei ühtki pilveauku, hall taevas otsani ühes maaga.

Ja siis Peipsi. Rahu. Vaikus. Üksikutest päikesekiirtest sillerdav järvepeegel, mahe tasane laineloksumine. Taamal tuuritavad mustvalged tuttvardid ja kalatööstuse juures konutavad sügavas rahus kajakad. Kuldnokaparv sahmib mesilassülemina siia ja sinna. Kõik järgnevad suure parve pisemalegi suunamuutusele, juba nad teavad, et varsti läheb minekuks, ja keegi ei taha parvest maha jääda. Suitsupääsukesed – neid on nii tosinkond, küllap suurem osa on juba teel soojale maale –, need hilisemad näpsavad roos lendavat putukamoosi. Ei ole põrisevaid kiile ega pinisevaid sääski ja pole ka tavaliselt sel ajal rõõmsalt tiirutavaid admirale – neid musta-oranži-valgekirjusid imeilusaid liblikaid.

Tegelikult näib järv midagi otsekui ootavat. Ja siis teise reisi ajal ta tuleb. Tuleb sellise hooga, et kuigi lodi tõttab täiskäigul Mustvee poole, viis sõlme sees, saab ta ikkagi meid kätte. Algul ripub tumesinine mass maa kohal, sellest ilmuvad sinised londid, küllap vesipüksi lühikeste pükste variant. Siis rullib ta end meie kannul aina lähemale, pilvepiir on hall-hõbejas. Mustvee kohal juba sajab, ainus päikeselaik on Vilusi kohal. Ja siis kukub pilv meile rahena pähe, laine läheb loksuvamaks, raheterad tuiskavad lahtistest luukidest sisse otsekui suureteraline meresool. Siis kihutab pilv ära Venemaale, sinna, kuhu ma siia tulles seda vihma loitsisin. Taas on rahu, kalurid popsutavad paatidega järvele.