Siil Ruudi: Tere, mu armsad!

Metsas muutub iga päevaga järjest vaiksemaks ja vaiksemaks. Iga päev keerab keegi ennast talveunne. Enamik minu semusid eelistab oma urgudes ning sahvri ligidal püsida ja muudkui mugida. Nad on koguni nii laisaks läinud, et viitsi välja mängima tulla.

Aga mis saakski külmal ajal paremat olla kui üks mõnus urg kaminatule paistel ja toitu täis riiulid. Aurav vaarikatee ja sõpradega lobisemine. Vahel võib mõne krutski ka visata, aga see tuleb rohkem harjumusest.

See kõrvitsate pidu halloween läks meil suhteliselt rahulikult. Linnast kostis küll ilutulestiku paugutamist, aga meil polnud pidu ega midagi. Sõber Okassiga saatis ookeani tagant küll kaardi, et tal on halloweeni karnevaliks juba ammu baleriinikleit valmis õmmeldud. Meil küll karnevali polnud.

Terve novembrikuu esimese öö istusin üleval ja lootsin, et mõni tont välja ilmub. Tondipoegagi ei tulnud. Rääkisime Jässuga koledaid lugusid, aga abi ei mingit. Tonte lihtsalt polnud. Nad lihtsalt on sellised isepäised ja tulevad siis, kui tahavad, mitte siis, kui oodatakse.

Nüüd pean iga päev pöialt, et läheks hästi külmaks ja hakkaks lund sadama. Meie tiigile on ainult kerge jääkirme peale tulnud ja uisutada seal veel ei saa. Aga seda aega, kui uisud saaks alla panna, ei suuda ma kuidagi ära oodata.

Esimest lund olen ma aga alati oodanud nagu hull. Siis teeks terve lume tillukest siilijälgede mustrit täis ning oleks siis eluga tohutult rahul.

Seni tuleb mul aga lõbustada ennast teie poolt valgele paberile tehtud jälgedega. Tegelikult meeldib see mulle ka. Eriti kirjatähed. Mulle meeldib lugeda filmidest, mida te vaatate, raamatutest, mida te loete, mängudest, mida te mängite. Nii et muudkui kirjutage!

IKKA TEIE SõBER SIIL RUUDI