Sinatamisest ja teietamisest ehk “teie” taandub “sina” ees

 (6)

Sinatamine ei ole alati kasvatamatuse märk, kuigi meie kultuuriruumis peetakse kombekamaks teietamist. “Sina” või “teie” kasutamisel tasub kuulata terve mõistuse häält.

 Mõnikord räägivad keeleuurijad keele võimust – keel mitte ainult ei võimalda, vaid ka sunnib. Eesti keel sunnib valima “sina” ja “teie” vahel. Selle üle, kus, kuidas ja kui palju kumbagi sõna kasutada, võiks lõputult vaielda. Ka ajakirjanduses leidub nii “sina” kui ka “teie” ägedaid kaitsjad ning aeg-ajalt põhjustab küsimus, kumba vormi näiteks intervjuudes eelistada, lehetoimetustes suurt poleemikat.

Praegu on rohkem veel sellist ajakirjanduslikku konteksti, mis nõuab kindlasti teietamist, kuigi näiteks spordi-, kultuuri- ja meelelahutusainese käsitlejad kalduvad sageli eelistama sinatamist. Nendel, kes suhtuvad mõnda keelendisse ülemäära kiitvalt või taunivalt, soovitan uurida keelendite ajalugu. See võib suhtumist otsustavalt muuta, nagu selgub ka järgnevast näitest.

Üks mu tuttav eelistas sõna “aitäh”, sest “tänan” tundus talle liiga peenutsev. Juhtumisi oli ta ka suur ateist. Selgitasin siis talle, kust sõna “aitäh” tõenäoliselt tuleb: aita, jumal – aitjuma – aitüma – aitäh. Pärast seda ei võta tuttav “aitähi” suu sissegi: selles sõnas on ju palve jumalale!

Teietamine pärineb väidetavalt Rooma keisrikojast. Alamad pöördusid keisri poole teietades, pidades silmas nii keisrit kui ka tema lähikondlasi. Ent ajapikku muutus see loogiline keelend täiesti ebaloogiliseks, sest seda hakati kasutama ainuisikuliselt keisri kohta. Keeleuurijate arvates ongi ühe isiku kõnetamine mitmusliku asesõnaga algupäraselt omane vaid absolutistlikele ja hierarhilistele ühiskondadele.

Sõna vabastamine

Sama kena lugu on mütsikergitamise kohta. Väidetavalt on see komme pärit keskajast, mil vasall võttis oma feodaaliga kohtudes kiivri peast; truualamlik Ïest, mis tegi alluva haavatavaks ja näitas, et tema elu kuulub lahingus isandale. Mütsikergitamine oli veel hiljuti üsna levinud viisakus, kuid on nüüdseks sootuks iganenud. Sama toimub praegu vist teietamisega, mis taandub jõudsalt “sina” ees.

Selle taga ei tarvitse näha pelgalt noorsoo “kasvatamatust” ega inglise keele mõju, vaid ka tervet mõistust, nüüdisaja lääne ühiskonnale kohast võrdsustaotlust ja keelelist ratsionaalsust ehk ühe sõna vabastamist talle loomuldasa võõrast taagast. Muide, tasub kuulata ka väikseid lapsi, kelle keel on veel sotsiaalselt süütu ja paljuski mõistuspärasem – kui suur on selles teietamise, kui suur sinatamise osakaal?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare