Sisemine kell ajab tunni jagu varem üles

Kuigi tänavu kella suveajale ei keeratud, tõusevad täiskasvanud ikka tunni võrra varem üles, sest valgega ei saa pikalt voodis põõnata. Samas pole valgemad hommikud laste ja imikute ärkamisaega nihutanud.

"Mul on nüüd lihtsam õigeks kellaajaks tööle minna, sest väljas on juba varakult valge. Oma vanuse tõttu olen muidu hommikul hiline ärkaja," tunnistab 33-aastane Tallinna kiirabi peaarsti asetäitja Raul Adlas.

Adlas pole märganud, et kella keeramata jätmine oleks kuidagi õnnetuste arvu ja iseloomu mõjutanud. Kuid arstide tööd on see muutnud küll – pikka valvesse on kergem tulla, kui väljas on valge. "Eriti hea on nüüd puhkepäeva hommikul tööle jõuda, valgega oled juba sisemiselt ärkvel ja valmis lahingusse minema. Õhtul ollakse aga juba nõnda tööhoos, et pole aega varem pimedaks minemist õieti omal nahal tunda või märgata," ütleb Adlas.

Ka politseiameti pressi-esindaja Aet Truu sõnul ei saa väita, nagu oleks tunni võrra varasem pimedaks minek valgust kartvate tegude arvu kasvatanud. "Pigem on läinud vastupidi. Viimasel ajal on päevi, kus kuritegevuse kokkuvõtetes pole hommikul muud kui vaid avastamised. Pool aastat tagasi tuli seda haruharva ette, kuid märtsis-aprillis on olnud päris palju selliseid päevi," nendib Truu ning leiab, et kevadine aeg on meil ikkagi nii valge, et tunnike siia- või sinnapoole eriti midagi ei muuda.

Küll aga saab Eesti lipp Pika Hermanni tornis su-veajaga võrreldes tund aega vähem mastis olla. Lippu ei heisata varem kui kell seitse hommikul, kuid langetata-kse päikeseloojangul, ja mit-te hiljem kui kell kümme. Nii jääb valget lehvimise aega lipu jaoks vähemaks.

"Kellakeeramise üle arutlejad on välja rehkendanud, et Eesti elanik kaotab nüüd 240 tundi valget aega ja eks see enam-vähem nii olegi. Nüüd tuleb harjuda, et õhtuti on varem pime," nendib klimatoloog Ain Kallis. Tema sõnul soovitatakse inimestel küll valge aja juurdevõitmiseks varem üles tõusta, kuid ega sellega suurt midagi päästa saa. Bussid käivad ja tööpäev algab ikka ametliku aja järgi ja nii pole suurt kasu, kas tõustakse varem või mitte. "Lohutusena näen eesti meeste jaoks kogu asja juures seda, et nüüd lähevad nad koos prantsuse või hispaania kaunitaridega ühel ajal magama," naerab Kallis. Tema sõnul pööravad aga eestlased kellakeeramistele eurooplastest üldse rohkem tähelepanu. "Mu Shveitsis või Inglismaal elavad kolleegid väidavad, et seal pole iial see mingi eriline vaidlusteema olnud, kolme-nelja päevaga harjutakse varem tõusmisega lihtsalt ära," ütleb Kallis. Ta oletab, et eestlaste enesetundele teeb asja kehvemaks mõte, et nüüd elataksegi igaveses talveajas. "Suveaeg tähendab aga justkui midagi helget ja päikselist," ütleb Kallis, kes ka ise on viimasel ajal miskipärast tunni jagu varem üleval, kuigi peab end kellakruttimise suhtes ükskõikseks. "Nii kui aprill algas, märkasid ka kolleegid, et elavad justkui endistes aegades, mil veel kella keerati," nendib Kallis.

Perearst Pille Ööpiku sõ-nul mõjus lastele hästi, et kell keeramata jäi. Nii pole nad lasteaeda jõudes hommikuti unevaevas ja koolis jõuab esimestes tundides räägitav paremini kohale.

Tema sõnul ei tule täiskasvanute varasem tõusmine vanast ajast sisseharjunud kellakeeramise kombest – inimestes annab tunda hoopis valguse-pimeduse rezhiimile sätitud sisemine bioloogiline kell. "Ka endistel kellakeeramise aegadel oleks valgus meiega täpselt sama teinud," arvab Ööpik.

"Nüüd tõustakse vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt," leiab bussijuht Endel Välja. Koos eksbussijuhi Elmar Rihmaga meenutavad nad kellakeeramise aegu, mil lapsed hommikul kooli sõites bussis magasid. Nüüd on aga unised hoopis Soome laevalt tulijad. "Lastega oli jah huvitav, kui enne keeramist oli hommikul bussis melu, siis tund aega varem tõusmise järel oli kaks nädalat täielik vaikus," meenutavad mehed.

Välja on ka tähele pannud, et inimesed ei haiguta enam hommikuti bussis nõnda tihti, ka magajaid on justkui vähemaks jäänud. "See oli üks õige otsus, me saame eurooplased olla ka teiste järgi kella keeramata. Need, kes vanasti pidid hommikul kell kolm tõusma, olid justkui uimas," leiab Rihm.

Hommikusest unest sõltub õppimisvõime

Tartu Ülikooli dotsendi Matt Mägi arvates mõjutab kella keeramine inimese und rohkem kui keeramata jätmine. "Tähtis on une pikkus – et inimese unevajadus saaks ikkagi täidetud. Kui hommik oleks tunni võrra lühem, võib juhtuda, et inimesed ei maga oma und täis," arvas Mägi ja lisas, et eriti puudutab see lapsi.

Täiskasvanud inimesele on vaja 7-tunnist uneaega. "Mõnele piisab ka neljast-viiest tunnist," ütles Mägi, kelle sõnul ei tohiks hommikul aknast sisse tungiv päikesevalgus meie und oluliselt mõjutada.

Varajase ärkamisega ehk nn lõokese tüüpi inimesed ärkavad Mägi hinnangul nii või teisiti enne äratuskella helisemist ega sõltu kella keeramisest. Hilised ärkajad ehk öökulli tüüpi inimesed võivad aga kaotada tunnikese päikesepaistelist aega. "Kõige tähtsam on jälgida, et õhtul õigel ajal magama mindaks," toonitas ta.

Hommikune uni on suures osas kiire ehk REM uni. "Seda und on inimesele hädasti vaja. Mitte ainult selleks, et unenägusid näha, vaid REM uni annab aktiivsuse ja õppimisvõime," rääkis Mägi, "kui kiirest unest puudu jääb, võivad tekkida mäluhäired. Muidugi on see probleem ajutine. Kahe-kolme nädalaga harjuks organism ümberkorralduste ja varem tõusmisega. Väljapuhkamise seisukohalt on kiirel unel suur tähtsus." Dotsent tunnistas, et väikestel lastel on kiire une osakaal märgatavalt suurem. Kui täiskasvanud näevad REM-und 20–25 protsenti magamise ajast, siis väikelastel võib sellist und olla kuni 50 protsenti.

"Kui kellaaeg varasemaks lükati, oli kahju vaadata väikesi lapsi, kui vanemad neid poolmagavalt lasteaia või kooli uksest sisse lükkasid. Praegu seda ei ole ja ma arvan, et nii on parem," sõnas Mägi.

Helen Eelrand