Soome kõmulehed kirjutavad, et Juha Valjakkala nimeline mees võib vangist välja pääseda. Palju kirjutatakse endisest Tallinna mehest Markus Pönkäst, kes kesklinna luksuskorteris oma kambajõmmi tappis ja tükeldas. Soome nagu ka teiste Põhjamaade kõmuajakirjanduses on tähtsal kohal kangelased, kes on saanud kuulsaks metsikute mõrvaritena. Meie kollastes lehtedes kuulsad kriminaalkurjategijad puuduvad. On küll üks endine pätt – Aleks Lepajõe –, ent temagi kuulsus on Skandinaaviast laenatud. Aga Lepajõed ei maksa võrrelda soome mehe Juha Veikko Valjakkalaga.

Narkokullerina tegutsenud Valjakkala tappis 1988. aastal Rootsis kolm inimest, kes tulid nurisema, miks ta nende jalgratta oli võtnud. Temast on Jan Troell teinud filmi “Il Capitano”. Sestap jälgivad kollane meedia ja vallalised naised huviga mehe tegevust vanglas, kus Valjakkala on viis korda abiellunud ja lahutanud. Kuulsaid pätte kohtab

juba rahvaluules. Rummu Jüri aegsest mõrvarist Matti Haap-ojast ja aadlisoost “sotsiaaltöötajast” Mathilda Wredest on Jussi Kylätasku kirjutanud näite-mängu.

Polegi kahju, et kaabakad meie Kroonika ja Justi! lehekülgedel ei uhkelda. Pealegi on sellel seletus. Eestlase jaoks seostub vangla venekeelse subkultuuriga, mida ei saa omaks pidada. Ingrid Tähismaa ja Murru koloonia autoriteetide vahel haigutab lõpmatus. Justiitsminister Rein Langil on teha mehetöö, enne kui meie vanglasüsteem hakkab “tähti” tootma.