Skisofreenia on ravitav haigus
Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku psühhiaater Katrin Orav, kes haigla IX osakonnas tegeleb põhiliselt esmaste psühhoosidega, väidab: jutud nn. skisofreenikust kui kaaskodanikele ohtlikust tegelasest on müüt! Sarnaselt skiso-freeniat põdeva inimesega võib iga teine isik mingitel puhkudel vägivaldselt käituda.
“Sõna skisofreenia on inimestele ilmselt tuttavam ja suupärasem kui haigus ise. Skisofreenia on koondnimetus mitmekesisele haigusseisundite rühmale. Haigust iseloomustab eelkõige see, et inimese reaalsustaju on haiguse ägedas faasis ehk psühhoosis mingil moel häiritud. Tal võivad olla peas mõtted, millel täielikku reaalset alust pole, tema reaalsustaju on häiritud, ta kuuleb, näeb ja tunneb midagi, mida tegelikult pole olemas ning võib käituda teiste jaoks arusaamatul viisil,” iseloomustab dr Katrin Orav haigust.
Dr Katrin Orav selgitab, et skisofreenial on sarnaselt paljudele haigustele mitu erinevat faasi. On äge faas, stabiliseerumisfaas ja remissioonifaas. Faasid vahelduvad erinevate haigusvormide ja erinevate inimeste puhul samuti erinevalt. “Inimesel võib aastas olla viis ägenemisseisundit, teisel võivad tajuhäired püsida kogu aeg, seda vaatamata ravile. Aga võib olla ka nii, et terve elu jooksul esineb psühhoos vaid paaril korral. Niisiis on skisofreenial mitmeid erinevaid vorme ja kuluvariante.”
Skisofreeniat esineb umbes 1%-l inimestest. “Seda ei ole väga palju, aga see on rühm inimesi, keda ühiskond eelkõige müütide ja stigmade tõttu (stigma ehk märgistatus – vaimse haiguse kontekstis viitab märgistatus ühiskonnas levinud üldisele negatiivsele hinnangule vaimset haigust põdeva inimese suhtes, mis kajastub nende laiema avalikkuse poolses negatiivses kohtlemises. Toim.) kipub eemale tõrjuma ja võõraks pidama. Ja pole harv juhus seegi, et keegi, keda inimesed mingil põhjusel skisoks nimetavad, ei põe üldse skisofreeniat, aga järeldused haiguse kohta tehakse just tema näitel.”
Inimestel, kellel on diagnoositud skisofreenia, esineb Katrin Orava sõnul ka väga tihti depressiooni. Sestap on neil ka suitsiidirisk väga kõrge.
Haigus avaldub noortel
Skisofreenia avaldub esimest korda enamasti noortel, keskmiselt kahekümnendatel eluaastatel, inimese küpsemisel täiskasvanuks. Meestel võib skisofreenia avalduda mõni aasta varem kui naistel. Sellel, miks üks või teine inimene skisofreeniasse haigestub, ei ole ühest põhjust.
“Praegu on levinud nn. haavatavuse teooria. Riski mõjutab pärilikkus, 11%-l haigestunutest on üks vanem põdenud skiso-
freeniat, ühemunaraku kaksikutel on mõlema võimalus haigestumiseks 40%, kahemunaraku kaksikutel 12%. Teiseks bioloogiline haavatavus, näiteks väga varase ea (kaasa arvatud loote-ea) rasked viirushaigused, sünnitraumad või ajukahjustused. Samuti sotsiaalne ja psühholoogiline haavatavus. Mõnikord võib kõigi eelnevate faktorite foonil mingi stressi põhjustav elusündmus (koolilõpetamine, töökaotus, lähedase surm vms) vallandada esmase psühhoosi.
Tavaliselt eelneb esmasele psühhoosile eelperiood (ehk prodromaalperiood). See tähendab, et inimesel on mingid muutused käitumises ja suhtlemises, aga need ei ole piisavad, et öelda: ta on haige. Näiteks uued kummalised huvid võivad ju ka lihtsalt niisama tekkida, filosoofilisse kirjandusse süvenemine või veider riietusstiil ei pruugi veel olla haiguse märk. Maailmas on palju vaieldud, mismoodi varases järgus psühhoosi kahtluse tekkimisel sekkuda ja arvatakse, et kõigepealt peaks noorukiga tegelema ikkagi psühholoog,” selgitab dr Orav. Sellist tavamõistes meditsiinilist uuringut, millega skisofreenia kindlaks teha enne psühhoosi avaldumist, ei ole – nagu näiteks südamehaiguste puhul kardio-grammi tegemine või vähikahtluse puhul koetüki histoloogiline analüüs. “Varane pöördumine psühhiaatri või psühholoogi poole ja psühholoogilised testid on need, mis haigust kindlaks teha aitavad,” nendib psühhiaater.
Arstide vaatevälja satuvad inimesed psühhoosi kahtlusega põhiliselt lähedaste initsiatiivil, sest inimene ise ei pruugi mõista, et tema reaalsustaju on muutunud. Ka ei pruugita teiste juttu uskuda ja keeldutakse ravist.
Skisofreenia raviks kasutatakse nii ravimeid kui ka psühhoteraapiat. Oluline on ravimeeskonna koostöö haigestunu ja tema perekonnaga. Psühhoosi taandumisel võib inimene vajada lisaks rehabilitatsiooniteenuseid (sotsiaalnõustamine, tugi-
isik, elukoha küsimuste lahendamine, tööalane toetus jne.) “Ravimid, mida nimetatakse antipsühootikumideks, jagunevad tüüpilisteks ja atüüpilisteks. Tüüpilised antipsühhootikumid (näiteks haloperidool) toimivad eelkõige positiivsetele sümptomitele. Paraku on neil hulk kõrvalmõjusid: lihaste kramplik kokkutõmme, tahtmatud liigutused või hoopis tardumus; tuleb ette ka suukuivust ja tugevat unisust.
Ravi ei tohi pooleli jätta
Atüüpilised ravimid (toimeainetena risperidoon, olansapiin, kvetiapiin, sertindool jne) on teine grupp ravimeid, mis leevendavad mõtlemis- ning tajumis-häireid (positiivsed sümptomid), aga parandavad ka meeleolu ja tõstavad haige aktiivsust, teisisõnu leevendavad ka negatiivseid sümptomeid. Kõrvaltoimed on ka atüüpilistel ravimitel, põhiliselt söögiisu ning kehakaalu tõus,” selgitab dr Katrin Orav. Ravimeid tuleb hea enesetunde kindlustamiseks ja psühhoosi kordumise vältimiseks tarvitada pikaajaliselt. Ravimid on väga kallid, kuid psühhoosi- või skisofreeniadiagnoosi puhul on need haigekassa 100%-soodusnimekirjas.
Eriti oluline on ravis aga dr Orava sõnul see, et ravi pooleli ei jäetaks. “Psühhoos võib üle minna mõne kuuga, tavaline toimetulek taastub. Aga ravimeid tuleb sellegipoolest võtta mitu aastat. Kui inimesel on olnud ainult üks psühhootiline kriis, kestab ravi tavaliselt kaks aastat. Kui kahe aasta jooksul psühoos kordub, tuleb ravida viis aastat. Raskemate haigusevormide puhul kestab ravi kogu elu. See, et enesetunne on hea, ei tähenda, et rohtude võtmise võib lõpetada. Ning rõhutan veelkord: võrdsel kohal ravimitega on psühholoogiline ravi. Pikaajalise raviga on raske kohaneda, eriti siis, kui tavaline ensetunne ja toimetulek on taastunud. Ravikuuri enneaegsed katkestamised, mis lõppevad ägenemisega, on kahjuks sagedased.
Inimesed pelgavad väga skiso-freeniadiagnoosi: mis saab, kui keegi sellest teada saab? See võib olla üks põhjus, miks ravile ei pöörduta. Arstina võin öelda, et haigus on ravitav ja Eesti psüh-hiaatriasüsteem võimaldab kaas-aegset ravi kõigile abivajajatele.”
Skisofreenia sümptomid
Positiivsed sümptomid: olematute asjade nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine. Pettekujutlused, mis võivad ilmneda erinevates vormides: tagakiusamine, telepaatia, suurushullustus, äärmuslik religioossus, paranormaalsus.
Negatiivsed sümptomid: motivatsioonipuudus või tundekülmus, perekonnast ja sõpradest kaugenemine.
Kognitiivsed sümptomid: tähelepanuhäired, mäluprobleemid, keskendumisraskused.
Skisofreenia varased ohumärgid
Meeleolumuutused: tujukus, depressioon, võimetus nutta, liigne nutmine, põhjuseta naermapuhkemine või võimetus naerda.
Tundemaailma muutused: häälte kuulmine, ülitundlikkus heli või valguse suhtes.
Aktiivsushäired: üliaktiivsus või passiivsus, unetus või liigunisus.
Sotsiaalkäitumishäired: sotsiaalsete olukordade vältimine, tavapärastest tegevustest loobumine, kartus välja minna, suhete jahenemine, ebaloogiliste või ebasobivate asjade väljaütlemine, kummaliste sõnade kasutamine või mõttetute avalduste tegemine.
Muutused peresuhetes: pidevad vaidlused, mitte kunagi koju helistamine, kummalistel õhtustel aegadel või öösel koju helistamine.
Muutused koolis või tööl: keskendumisprobleemid, akadeemilise võimekuse allakäik.
Muutused käitumises: kummaline kehahoid, jõllitamine, äärmuslik religioossus, narkootikumide kasutamine.
Muutused välimuses: veidrate riiete kandmine, vähene isiklik hügieen.
