Skulptuuride salaaed


Kõrge rohi, lopsakad puud, alligaatori sabajupp, krokodilli kaval pilk. Aafrika? Ei! Hoopis Harjumaa Rännaku talu aed. Puud ja rohi on seal päris, aga elukad puust – Ülo Sirbi kätetöö, mis on paigutatud tema isatalu “salaaeda”.

Potipõllunduseta paradiis

Salapärane ja romantiline on aed tõesti. Igatahes kõigutab see tugevasti arusaamu sellest, milline üks taluhoov olema peab. Kartulimaa ja kasvuhoonete asemel leiab Sirpide juurde sattunu eest puude ja põõsaste vahele peitunud majakese, mõne lillepeenra ja natuke metsikuvõitu õuemuru. On tunne, nagu oleks korraga aastaid ajas tagasi rännanud või vanasse filmi sattunud.

”Meie vanaisa tuli siia 1935. aastal uusmaasaajana,” räägib perepoeg Alo Sirp. “Sellist maad anti inimestele, kes olid nõus pärapõrgu metsade vahele elama minema.” Vanaisa Sirp oli üks säärastest hulljulgetest. Tuli, jäi ja jättis lastele talu.

Lapsed omakorda üritavad kodutalu vanaisade aegses vaimus alles hoida ja mitte liiga moodsaks ja steriilseks kujundada. Välismaa kataloogist pärit klaas- ja plastmajast pole nad unistanudki. Lepivad vana taluhoonega, mida Ülo Sirbi kunstniku- ja arhitektikäsi jõudumööda puunikerdistega kaunistab.

“Puudel oleme lasknud 1935. aastast saati kärpimata kasvada ja muru niites ikka vaatame, et see liiga ilusti pügatud poleks,” räägib Alo, tõestades taas, et sageli on lihtsad ja kõige vähem pingutust nõudvad lahendused parimad. Just niiviisi, loodusel omaette tegutseda lastes ning võimalikult vähe inimliku jonnakusega sekkudes, on Sirbid saavutanud võluvalt eheda keskkonna, toreda ümbruse aia puust “elanikele”.

Luikede vaidlus

Skulptuure seisab Sirpide aias paarikümne ringis. Sisearhitekt Ülo Sirp on puiduga tegelnud aastaid. Varem valmistas ta puust mööblit, mõned aastad tagasi avastas endas aga skulptoriande. Nüüdseks on ta meisterdanud hulga puust elukaid.

Lisaks eksootilistele lõunamaistele roomajatele võib pea iga põõsa varjust leida linde, enamasti pikakaelalisi luiki ja kurgi. Puust linnud sebivad pesa ümber, kiusavad pisikest karjapoissi, ajavad nokki õieli. Oma tardunud olekus jätavad nad kohati mulje, nagu oleks Rännaku talu maadest mõni haldjas üle lennanud ning võlukepikest vibutades kõik ümberkaudsed linnud ära nõidunud.

Sihvakad tiivulised on Ülo Sirbi kunstnikusilma jaoks eelkõige köitev esteetiline vorm. Aga mõnedel pealtnäha armsatel skulptuuridel on ka terav sotsiaalne nüanss. Nii on ühe töö nimi “Omandivaidlus”. Skulptuuri keskmes asub linnupesa munadega, pesa ääres on mitu lindu, kes isekeskis kaklevad. Pole vist raske neis ka inimesi ära tunda.

Vahel sünnivad Ülo Sirbi peas inimnäolised skulptuurid. Loomi ja linde luues ta modelle ei kasuta, inimeste puhul aga lähtub alati mõnest kindlast ja tuntud tegelasest. Nii on tema aias varjulise koha leidnud näiteks Kati ja Linnar. Seletamatagi selge, kes on kes.

[[2]] Kiiged ja kiviheitemasinad

Peale kunsti tegemise on Ülo Sirbil veel üks kirg – ajalugu. Eriti näikse teda huvitavat muistsete eestlaste elu ja vabadusvõitlus. Vahel saavad kunstiarmastus, käsitööoskused ja ajaloohuvi kokku ning annavad jahmatavalt omapäraseid tulemusi.

Korralik suur külakiik tavalises taluõues on päris haruldane, pole neid ju igal jaanituleplatsilgi. Sirpidel seevastu on kodus hiigelkiik, kuhu vist küll kogu suguvõsa korraga peale mahub ja uhket sõitu teha saab.

Isand Sirp on samuti üsna pelutavaid asju meisterdanud. Nii seisab tema õuel näiteks mitmesaja aasta vanuse kiviheitemasina koopia. Ja see tundub töökorras olevat. Ehkki naabritega sõda Sirbid vist siiski ei mängi ja pole ka kuulda olnud, et nad õunavargaid kividega tervitaksid. Igatahes – sama hästi kui kunstimuuseum, võiks talu hoov olla ka ajaloomuuseum.

Hiiepaik isale

Sirpide talu maadel on peale skulptuuride aia veel üks isemoodi paik. Maja vastas teispool teed asub hiietammik. See ei ole tavaline vana ohvrikoht, milletaolisi Eestimaalt ikka leiab. On hoopis arhitekti käega kujundatud nüüdisaegne pühapaik.

Loe veel

Päris Taarat ja Ukut Sirbid siiski ei kummarda. “Siin oli kunagi vanaisa pink,” seletab pojapoeg Alo. “Vanasti tehti ikka talu maadele istumiskoht, kus peremees ilma vaadata ja elu üle aru pidada sai. Meie vanaisa istus siis siin.” 20 aastat tagasi istutas Ülo Sirp isa meelispaiga ümber tammed. Puudele koht meeldis, kohe sedavõrd, et kõik tammed läksid kasvama ja püsivad siiani.

Ülo tegi isa vana pingilogu asemele uue ja uhkema ning meisterdas vanahärra mälestuspaigale väravad. “Nende peale tuleb koputada, kui sisse tahetakse astuda,“ räägib pererahvas. Küsin, kes siis avama tuleb. “Eks ikka esivanemate vaimud,” vastatakse muiates. Mine tea, ehk tulevadki. Vahest saabki vana Sirbi vaariga pingil juttu vesta.

Igatahes on Sirpide hiietammik saanud külanoorte suviseks lemmikkohaks. Erinevalt koduaiast, kuhu võõraid hea meelega ei lasta, on pääs tammikusse kõigile prii. Ja noored muudkui käivad, istuvad, puhuvad juttu, lonksavad veini ja – üllatus! – ei lõhu midagi. Mis see küll on, mis sunnib noori ikka ja jälle vana külamehe mälestuseks istutatud tammede alla tulema?

Mõnusalt kujundatud koht või…Tondijutud ajavad küll naerma, aga selga mööda jookseb pisike külm jutt. Jalutan parem tagasi krokodillide ja kurgede juurde.

Lea Saalep

fotod: Kaido Haagen

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare