SLÕL: Anne Veesaar: mul ei ole lihtsalt aega karjääri teha
Võsa raiusime. Ema raius, mina tassisin ära. Seal, Valgamaal.
Oledki sealt pärit?
Issand, ma olen seda sada korda rääkinud, et mu vanemad on sealt pärit ja kui nad Tallinna tulid, ei jäänud mul ka muud üle kui kaasa tulla. Aga mu hing on ikka Lõuna-Eestis.
Mis koht see sihuke on?
Karula.
Neid on Eestis sada.
Ta kuulub Taheva valla alla.
Mis kant see olemuselt on?
Mõnus. Mõõõõõõõnus.
Koht on ilus, eriti suvel. Tegelikult ma ei olegi seal talvel käinud, ma arvan, talvel ei pääseks sinna ligigi, nii kõrvaline koht ja lumi arvatavasti taevani.
Ma nüüd alles maalt tulin ega ole veel üldse linnakonditsioonis. Linn on nõme. Ehkki vahel on suurlinn tore. Ma mõtlen Londonit.
Meie, väikesed inimesed, tead, Londonites ei käi...
Mina olen seal ka ainult korra käinud.
Räägi mulle nüüd Valgamaast. Saarlased, hiidlased ja setud on teada imelikud, mismoodi valklased veidrad on?
Tegelikult on minu esivanemad ka Setumaalt tulnud. Maad vähe, suured pered, tulid sealt ära.
Mis usku nad olid?
Õigeusku.
Aga sina?
Ka. Ma olen Nuia kirikus ristitud, kus mu vanaonu preester oli.
Aga kust külast su esivanemad tulid?
Kosselki või mingi selline...
Perä-Setust või, mis praegu venelaste käes on?
Jaa, see kant on praegu venelaste käes. Ma nii õudselt tahaks sinna minna.
Siis me vist sugulased ei ole. Minu juurikad on siinpool piiri.
Siis vist ei ole, jah.
Uh. Räägime nüüd ikka Valgamaast.
Ilus. See on nii ilus. Eile ma käisin seitse kilomeetrit jala ja kohtasin selle aja peale ainult ühte inimest, jalgrattaga vanameest. Siin kõnni kaks sammu ja sa põrkad kellegagi kokku, aga seal näed seitsme kilomeetri peale üht vanameest, üht koera, üht lehma. Vanamees ütles tere, koer ütles auh ja lehm tegi muu.
Täiesti asustamata kant, aga siin trügivad kõik üksteise seljas. Seal on talud kilomeetriste vahedega, suured põllud vahel, pooled harimata. Lepavõsa kasvab peale, meil tuleb ka varsti uksest sisse.
Keegi seal elab ka?
Meie talus ei ela talvel keegi, aga naabritaludes ikka elatakse. Peetakse karja. Piimast elavadki.
Saab siis elada?
Mina ei tea, rõõmsad nad on. Ju siis elavad. Leib, liha ja piim on laua peal, mis sa veel tahad. Viina võetakse ka, kui on kirmask. Tee nüüd nägu, et sa ei tea, mis see tähendab.
Tiia külh. Sa eiss ka kõnõlõt?
Veitkese õks kõnõlõ. Mu vanaima es kõnõlnuki kiräkiilt.
Tead, ma kuulsin jõle kihvti sõna eile. Minu vanapoisist onu õpetas, on sihuke sõna, mille tähendust ma ei teadnud, kas sina tead: kine?
Misasja?
Kine.
Seda öeldakse seal kohas, kus me kasutame sõna tropp inimese kohta. Väga sobiv sõna, noh, inimese kohta, kes arvab endast palju aga tegelikult on... kine. Üldse oli väga mõnus onuga juttu ajada. Näitas mulle igasugu vanu asju, 1925. aastal lõigatud laudu, näiteks, mis siiamaani aida all kuivavad. Vot. Tasub vanade asjadega kursis olla.
No milleks, niikuinii sureb küla välja...
Ei sure! Sinna alles hakkab elu tulema, kui kõik need talud taastatakse, siis algab veel selline külaelu, et... Krall alles käis, tahtis Lõuna-Eestisse talu osta, käisime Karula vallavalitsuses, midagi tal seal susiseb. Ise Tallinna poiss, leidis ka Lõunast oma juured üles.
Mine või ise tagasi...
Ei, noh, tagasi ei pea minema, aga tänapäeva kiire liikumise juures ei ole 300 kilti suvekoju sõita enam kui kökimöki. Täna sain küll politsei käest noomida. Ja maksin ilusti trahvi ära.
Sa ei proovinud hüüda: ma olen “Õnne 13” Mare, jätke mind rahule!?
Ei, ma ei hakka kunagi niisugust juttu rääkima. Ma ütlesin neile, et enam kunagi kiirust ei ületa, politsei ütles: ületage ikka, meil peab ju ka tööd olema.
Telepurgiga on sul nüüd kööks või?
Ma tegin sada saadet, kas sellest ei ole veel küll? Praegu aitab.
Sorts kahju, sest sa hakkasid paremaks minema.
Ma tean. Eks ma õppisin kogu aeg. Aga nüüd on nende "Õhtuste juttudega" ühel pool, jah, ja mind näeb telepurgis veel ainult “Õnne 13s”.
Saatejuhtimisega oli nii, et ma vahtisin alguses nagu vana tuust, ei saanud millestki aru, närveerisin ainult.
Sina?
Mina jah. Õnneks olid külalised sellised, kes aitasid mul saadet teha.
Seleta mulle nüüd see lahti, kuidas sina, näitlejanne, järsku kaamera ees närveerima hakkad?
Kaamera ongi muidu sõber. Mulle õudselt meeldib “Õnnes” või telelavastustes kaamera ees olla. Õudselt meeldib see hetk, kui re?issöör ütleb: kaamera, siis operaator: kaamera käib. Need on mõnusad hetked, nende kahe lause vahel. Siis läheb lahti ja ma teen. Kaamera käib, need sõnad mulle meeldivad.
Aga on ikka hoopis teine asi, kas sa teed näitemängu või teed saadet. Kui saate alguses operaator ütles: kaamera käib, siis see oli nii võõras asi. See ei ole äraõpitud tekst, kokkulepitud misanstseenid, pead hüppama, pea ees, hoopis võõrasse maailma. Sa ise ütlesid, et ma läksin vaikselt paremaks, järelikult ma õppisin seda käsitööd vähehaaval juurde. Hakkasin ennast kindlamini tundma, enne ma ei teadnud ju sellest midagi. Ma ei osanud küsimusi formuleeridagi, ajasin nii pikalt juttu, et küsimus kadus kuhugi ära. Aga pärast läks kõik lihtsamaks, paanika läks üle.
Ma julgen väita, et sul oli alguses tunne, et pead ise kindlasti teksti panema.
Nojaa. Just see tunne, et ma pean ise midagi tegema, nahast välja pugema. Aga pole nii, minu asi oli tegelikult külalisele lihtsalt abiks olla, et tema saaks mõnusalt juttu ajada asjadest, mis on talle olulised. Saatejuht peab olema tagasihoidlikult nurgas.
Kas sa said kinga või panid püssi nurka?
Ei, meil oligi kokkulepe, et seda saadet tehakse kaks aastat ja kõik. Ei ole seda, et keegi ei saanud läbi või keegi oli kine. Lihtsalt see saade lõppes ära. Peab ju inimene midagi uut ka välja mõtlema. Ma olen siin mõelnud ühte ja teist, aga kuni see pole konkreetne, ei räägi ma midagi. Ma sain selle saatega tohutu kooli ja tahaks seda muidugi kasutada.
Ma tahaks sulle nüüd “Õnnet” nina alla hõõruda. Maamemm ja aktsiooniema, nagu sa oled...
No kes seda ütles, ma tahan teada?
Hea sõber.
Aktsiooniema... Mida see tähendab?
Noh, sa oled sihuke hoogne.
Kogu aeg ei ole, eks ma võtan ikka hoogu maha, aga seda keegi ei näe.
Aga ikka, kui palju on tõsi see, mida inimesed “Õnnes” näevad?
Oi, minu meelest on seal väga palju tõtt. Sa mõtled seda, mis maaelu puudutab. Mu meelest on seal küll tõsi taga.
No kuule, kui Kaljujärv, talunik, küsib naise käest, et kas ta tohib köögis ühe suitsu teha, see on ikka jabur...
Aga näiteks seal talus, kus me filmime, tõepoolest ei tehta köögis suitsu. Eile mu onu just rääkis, kuidas vanaema kunagi ütles, et tuba on sinist suitsu täis, pea läheb paksuks. Mina küsisin, kas siis välja ei mindud - kes siss välla läts tuuperast? Ma küsisin, mis suitsu nad tegid - eks ise kasvatasid ja keerasid.
Säärega suitsu ei teinud?
Mis see on?
Pabeross.
Seda sõna ma ei teadnudki. Ma ei usu, et neil säärega suits oli, ise ajalehe servast rebisid ja keerasid, see tubakalõikamise masin on meil maal siiamaani alles, millega tubakas parajaks lõigati.
Aga üldiselt, mu meelest on see “Õnne” ikka üsna elust võetud.
Vahel ma kahtlen, kas inimesed viitsivad nii asjatundlikult valitsust kiruda.
Vaata, eks see on nii kontsentreeritud värk ka, ühe õhtu peale koondada nädala kirumised.
Kas sind on kunagi seganud, et inimesed teavad sind kui “Õnne” Maret?
Ei häiri. See on paratamatu. Vaata, ühel etendusel, kui on täissaal, näeb mind 300 inimest, aga “Õnnet” vaatab 300 000 inimest. Ma jõuan nii paljude inimesteni ühe hetkega.
Ma olin kümme aastat Rakvere teatris ja keegi ei osanud mind kuhugi asetada, igal pool võisin tundmatuna käia. Aga nüüd olen Mare. Kümme aastat ei teadnud mind keegi, ehkki me mängisime täissaalidele. Mul oli vahel 32 etendust kuus.
Kuda?
Lastetükke mängiti ikka paar-kolm korda päeva jooksul. Ei, see tuntus ei häiri mind, mõnikord on see päris meeldiv. Viimane kogemus oli, kui naabrinaine tahtis endale mullikat osta. Helistas kuhugi tallu, aga ta ei saanud kohe kohale minna, auto oli mehe käes, et ootab õhtuni.
Mina ütlesin, mis õhtuni, lähme kohe, minu autoga, ma tahan ka seda mullikat näha. Sõitsime tallu, naabrinaine läks mullikat vaatama, mina jäin peremehe hoolde, tema näitas mulle oma talu ja põllud ära ja küsis siis: ütle, kus ma sind näinud olen. Ma ütlesin, ei tea, eks ma olen siit 20 kilomeetrit eemalt, võib-olla Koikküla poes. Ei, ma olen sind rohkem näinud, kohe mitu korda. Ma ütlesin, ei tea, kas sa “Õnnet” vaatad? Vot, eks ma öelnud, ütles peremees ja hõikas naist: Kati, tule siia, Mare on siin. Perenaine jälle ütles: ma sain kohe aru, aga ei julgenud öelda.
Räägi nüüd Rakvere teatrielust.
Teater oligi kogu elu. Väljaspool teatrit elu nagu ei olnudki. Hommikul proov, õhtul etendus. Laupäeval oli puhkepäev, siis me käisime Kalmeti ja Suumaniga haltuural. Oli meil üks pantomiimietendus. Käisime jõukates kolhoosides esinemas, teenisime natuke suitsuraha. Palgad olid ju väikesed, kui ma Rakverre läksin, oli mu ainuke varandus seebikarp. Tuli ju voodi ja kapp osta.
Meid nagu ei huvitanudki, mis väljaspool teatrit toimub. Kõrtsides käisime vahel, sõitsime Võsule... Mina ei tea, teistmoodi elu oli siis. Praegu rabad siin, vahepeal jooksed telesse, teed mingit seebireklaami... Siis ei olnud sellist asja.
Rakvere linnaeluga kursis väga ei olnud. Kõrtsis käisime, aga seal tunti ju ära, nii et nutikam oli omaette jõmistada. Vahel said poes leti alt kaupa, sest nägu oli tuntud.
Kas sul praegu on ikoonist kasu?
On ikka. No nii ja naa, vahel on hoopis kahju. Maksuamet võtab vahele, et igal pool oled, järelikult teenid hästi.
Tead, tegelikult on mul ju see muusikalivärk ka, mis on hästi oluline. Praegu on "Hüljatud" puhkusel, aga 17. septembrist lähevad proovid jälle edasi. Ise ma ei mängi, aga organiseerin. Aktsiooniema, nagu ma olen. Pidasime siin ühe peo ja Valga lihavabrik saatis meile kaks kasti vorste, peale oli kirjutatud: Tallinna hüljatutele. Nii armas.
Mis on kõige veidram amet, mida sa oled pidanud?
Kalakombinaadis kastide parandaja. Käisime kooliajal pinginaabriga tööl, parandasime kaste, mis olid loopimisel viga saanud. Kasti haisesid ilgelt, aga maksti hästi.
Palju?
Ma kujutan ette, et mingi 150 rubla kuus.
Siis on selge, miks sa nüüd ahnelt tööd rabad, harjunud hästi elama.
Ah, mis hästi. Aga üldiselt, ega ma kellegi kulul küll elada ei ole tahtnud, olgu see mees või vanemad. Mis sa mõtled, et ma raban selleks, et hästi elada? Ma pean peret toitma. Ma ei ehita mingit karjääri, mul pole selleks aega.
Jüri Pino
