SLÕL: Elektra ja Marko Reikop teevad eetris jõhkraid nalju
Aga ei, need on Raadio2 saate “Et ärkaks maa” tegijate jõhkrad naljad. On kolmapäeva hommik. Järgmisena paneb Elektra kunstirestauraatori taevast appi paluma. Elektra räägib: “Teate, mul juhtus õnnetus. Käisin eile õhtul teatris ja lapsed olid Ants Laikmaa portreemaalile prillid ja vuntsid ette joonistanud.” Vastuseks pikk vaikus ning seejärel karjatus: “Oh, sa taevas!” Elektra jätkab: “Ma proovisin lahustiga seda maha võtta, aga värv hakkas jooksma. Mis ma nüüd teen?” “Tule taevas appi, sellisele teosele ise kallale minna... oi-oi-oi-oi,” ohkab restauraator ahastavalt telefonitorusse. Saatejuht proovib vabandada, et temal oli joonistamine koolis neli, ehk saab ta ise maali parandamisega hakkama. Selle peale restauraator palub: “Taevakene küll, palun tooge see töö meie kätte, ehk suudame midagi veel päästa. Ärge ise küll enam torkige!”
Pommiähvardus. Kas liiga jõhkrad naljad?
Kõne lõpeb ja Elektra ning Marko purskavad naerma. Elektra on õnnelik, et nad sattusid õige inimese otsa, sest tavaliselt viskavad kõik, kellega säherdust nalja tehakse, toru hargile. Elektra sõnul peavad nad ühe naljaka kõne tarvis vähemalt kakskümmend kohta läbi helistama.
Saatejuhid on õhinal ja mõtlevad trikke välja. Plaanis on teha nali televiisoriparandajate kulul. “Helistame parandusse ja küsime, mis nupule peab vajutama, et pilt ei virvendaks. Ja kui ta ütleb, et alla paremasse nurka, siis kostab plahvatus,” seletab Elektra Markole. Marko jääb telefoni juurde ja Elektra läheb stuudiosse, et katsetada plahvatuse efekti läbi telefoni. Elektra laseb stuudiost telefoni viis erinevat plahvatust. “Jama. See on nagu lusikas kukuks lauale,” ütleb Marko kõva kärgatuse kohta. Nii otsustavad saatejuhid, et see nali ei lähe läbi.
Tegijad on hoos ega taha kuidagi lõpetada. “Peab mingi nalja korraldama,” ei anna Elektra süda rahu. Neidise naljad kalduvad täna pommiähvarduste ja röövide poole. Ta toob Markole teksti, mis tuleb ette lugeda bensiinijaama turvatöötajale: “Tere, Kotkas, siin Turva 2. Kiirkontroll. Täpselt kell kolm. Sina võtad valvuri, mina alarmi.”
Naljast ei kipu keegi aru saama
Marko arvates on see liiga karm. Elektra on aga kindel, et mingit jama sellest ei tule.
“See on vähemalt hea lühike. Teeme ära,” palub Elektra seni, kuni Marko istub mikrofoni ette ja paneb kõrvaklapid pähe. Elektra hõikab veel enne, kui turvatöötaja toru võtab: “Tee hästi tõsiselt, nagu röövel ikka. Ela osasse sisse.”
Juba räägibki Marko sosinal oma teksti turvamehele. Järgneb pikk vaikus ja kolin. Marko paneb toru ära ja vaatab küsivalt Elektrale otsa: “Ei tea, kas minestas?”
Saatejuhid teevad veel kümmekond katset ning lõpuks loobuvad. Keegi ei saa nende naljast aru.
Hullude telefoniterroristide ideedel siiski lõppu ei tule. Kuigi nende tegevust on ajakirjanduses kritiseeritud, ei kavatse Elektra ja Marko oma naljakõnesid lõpetada.
“Minu meelest ei ole selles midagi halba, kui kellegi kulul nalja tehakse. Me ju pärast helistame ja ütleme, et see oli nali,” räägib Elektra ja tunnistab, et kui temaga midagi sellist korda saadetakse, ei pahandaks ta sugugi. “Mõnest inimesest on vahel küll väga kahju, kes meie loba uskuma jääb. Tegime ühe natuke julma nalja koerte varjupaiga töötajale. Ta hakkas telefoni otsas nutma, aga seda me küll eetrisse ei lasknud.”
Greta Kaupmees