“Ma pole eriti kogenud purjetaja ja väga tihti merel ei käi. See alus on pisike katamaraan: hobisõidupurjekas, millega võib kaldaäärses vees isegi lapsi sõidutada. Sisse mahub kas kaks täiskasvanut või üks täiskasvanu ja kaks last,” räägib Ülle päev pärast õnnetust. Ta parandab oma suvekodus katamaraani ja on õnnelik, et kõik hästi lõppes.

Ülle sõnul käis ta kummuli üsna ranna lähedal, ehk kilomeetri kaugusel. “Maa pealt ei saanud arugi, et kõva tuul on. Aga merel muutub kõik nii kiiresti. Kaldariba paistis mulle merelt küll hästi kätte, ent tuul läks korraga niivõrd kõvaks... Mõtlesin, et keeran ringi ja purjetan tagasi. Siis järsku pauhti! kummuli käisingi.” Üllel õnnestus end paadile hiivata. “Istusin ja ootasin, kuni keegi päästma tuleb. Kogu aeg lootsin, et kohe-kohe märgatakse, aga... Hirm oli muidugi!”

Külmetas mitu tundi

“Külm oli küll, sest mul on õhuke kalipso: lühikeste käiste ja säärtega. Kõlkusin vist paar-kolm tundi, triivisin oma kilomeetri. Vahepeal oli ikka päris surmahirm,” tunnistab purjetaja. “Nägin kaldal oma pere inimesi liikumas, aga nemad mind ei näinud. Ma ei kujuta ettegi, kui kaua oleksin seal kõva tuule käes kummuli keeratud katamaraanil veel vastu pidanud....”

Pere märkas õnneks Ülle kadumist aegsasti ja teatas piirivalvele. “Nad avastasid, küll mitu tundi hiljem, et tuul on kõva ja mind pole.” Esimestena hakkasid ema pärast muretsema lapsed.

Naine tunnistab, et merehirmu tal pärast õnnetust siiski pole. “Kindlasti lähen veel purjetama Aga vahest ma informeerin kaldalolijaid rohkem.”

Õigel ajal jaole

Purjetaja elusalt ja tervelt kaldale toonud Haapsalu piirivalvekordoni ülema Toivo Rohtla sõnul teatas merehädalisest neile Ülle isa.

“Helistati Haapsallu: naine on merel hädas! Võtsime mootorpaadi käru peale, sõitsime Puisesse ja jõudsime purjeka juurde täpselt kell kaks. Naine oli paadi peal ja üpris külmunud. Päästevahendeid tal polnud, vaid kalipso oli seljas. See jälle hoiab sooja teatud tingimustel: siis kui sa vees oled. Väljas tuule käes ei hoia. Küsisime, kas on arsti vaja, aga ta kinnitas, et kõik on normis,” räägib Rohtla. Tema sõnul tuleb piirivalvel päris tihti hättasattunud meresõitjatele appi minna. “Kuid võrreldes varasemaga on õnnetusi vähemaks jäänud. Inimesed on õppinud siin navigeerima,” kinnitab ta siiski.

Vesi nalja ei mõista

31. juulil uppus Emajõkke Kärevere sillast poolteist kilomeetrit Võrtsjärve pool koos sõbraga kalastanud 51aastane tartlane. Mees ei suutnud pärast paadi põhjavajumist kaldale ujuda.

30. juulil sattus Saaremaal Tagalahes kaldast 400 meetri kaugusel tugeva tuule tõttu merehätta purjelaudur. Purilaua külge klammerdudes jõudis ta siiski kaldale ujuda; purje tõid merelt ära piirivalvurid.

13. juulil uppus Haapsalu Eeslahes Rannarootsi muuseumi puust purjekas, mis vaevalt aasta tagasi vette lasti. Laevukese pardal oli kuus päästevestidega inimest, nende seas üks laps. Kõva tuul kiskus parda veele liiga lähedale ning paarist lainest aitas, et paat triiki täis saada. Merehädalised korjas peale ja toimetas kaldale juhuslikult mööda sõitnud ärimehe Jüri Käo kaater Grand Cru.

2. juulil sõitis Soome purjekas Lothar, kaks meie põhjanaabrit pardal, Vormsi ja mandri vahel Hobulaiu lõunapoolses otsas navigeerimisvea tõttu madalikule. Piirivalvurid tõmbasid kiiluga põhja kinni jäänud ja kreeni vajunud aluse madalikult lahti.

Tänavu on päästetud üle 300 inimese

Piirivalveameti pressiesindaja Urmo Kohvi andmeil on piirivalve tänavu päästnud veekogudelt 321 inimest. Uppunud on seitse inimest ja üks on siiani teadmata kadunud. Sel suvel on päästetud merel üheksa kaatrit, süsta ja jahti ning kaks kummimadratsiga hätta jäänut.

Eve Heinla