SLÕL: Krista Kaer: Hea naistekas on nagu sõbrannaga klatðimine
Tegelikult on Krista Kaer hirmus hea inimene.
Kas selliseid ähvardusi tuleb tihti teha?
Phhh. Selle mahu peal, mis praegu ilmub, õnneks mitte väga. Mõne puhul, nagu Karl Martini puhul, on just see häda, et tema taga ootavad kahe inimese valmis tõlked. Tema pärast trambib jalgu Terry Pratchetti agent, et mispärast on Pratchetti avaldamine Eestis katkenud?
Aga viha pole isiklik?
Varsti on. No ja see teine, kes ennast ära peitis, tema taga on “Clockwork Orange” tõlge. Tema nime pole vaja lehte panna, aga Karl Martinit võib, las Pratchetti austajad teavad, miks raamat pole ikka veel ilmunud.
Märtsis lõpeb raamatuaasta, kuidas läks?
Nagu kõik aastad. Ega seda väga tunda ole, et on raamatuaasta. Võib-olla ainult sellest, et raamatukogudel on rohkem võimalusi kutsuda lugejatega kohtuma kirjanikke, kirjastajaid, tõlkijaid. Ma ise sõitsin möödunud aastal väga palju mööda Eestimaad ringi. Ja on jäänud mulje, et paljude ajakirjandusväljaannete arvamus, nagu kirjandus kedagi ei huvitaks, nagu poleks sellest mõtet pikemalt kirjutada, on täiesti vale. Võiks lausa tsiteerida marksismi-leninismi klassikuid: mõnigi väljaanne seisab rahvast valusalt kaugel.
Üks küsimus, mida pidevalt esitatakse, ongi: miks ei kirjutata raamatutest? Mul on selline helesinine unistus, et Eesti lehtedes tekiksid kirjandusülevaated, kus kirjutavad kindlad retsensendid, keda inimesed võiksid hakata usaldama või umbusaldama, emb-kumb, kellest on teada, mida võib oodata. Selliseid isikupäraseid raamatuarvustusi lugejad ootavad, kirjastajad muidugi ka. Raamatupoodidesse tullakse, ajaleht käes: seda raamatut ma tahan, siin on sellest kirjutatud.
Praegu on üsna heal järjel raamatute lühiarvustused Postimehes. Õhtulehele pean ka tegema komplimendi, härra Pino lühiarvustused on väga head...
Jõudsin ikka ära oodata.
Aga need on lühiarvustused. Seal võiks olla ka pikemaid arvustusi, mis paigutaksid raamatu üldisesse kirjanduspilti, tooks välja, mille poolest see raamat nii eriline on. Võibolla mu kristallpuhas unistus kunagi täitub.
Ja inimesed, muuseas, loevad. On jälle tekkinud niisugused asjad nagu raamatuklubid, kus inimesed käivad koos, vahetavad muljeid. Legend, et eesti kirjandust ei loeta, on ka vale, loetakse, oodatakse, mitmes kohas on mulle öeldud: andke ikka eesti autoreid välja.
Misasi see raamatuklubi on?
Inimesed, kellele meeldib lugeda, kes tahavad omavahel raamatutest rääkida. Nad käivad koos, korraldavad üritusi, kutsuvad kirjanikke külla. Tulevad kokku, joovad kohvi, ajavad juttu. Toimib.
Tähendab, ka maal elavad inimesed loevad raamatuid?
Just. Inimesed käivad raamatukogus, käivad raamatupoes, ostavad, laenavad, loevad. Loomulikult, maal on raha vähem, sellepärast valitakse seal hoolikalt, mida osta, sellepärast nad ka tahavad teada, mida osta. Raamatukogudes käiakse palju, nende tähtsus kasvab.
Mati Unt kirjutas kunagi, et kui Soomes algas lama, tekkisid hommikuti raamatukogude uste taha järjekorrad.
Siin samuti. Ega see ju paha ole, kui raamatukogus käiakse.
Milline see maaraamatukogu praegu on?
Väga kena. Selline meeldiv koht.
Mida lugeja-inimene kohtumisel küsib?
Kõike. Minult kui kirjastajalt küsitakse, mida me välja anname, miks me seda või toda oleme välja andnud, kuidas ma raamatut valin, kui kaua võtab tõlkimine aega. Küsitakse, mis üldse maailma kirjanduses juhtub, mis asi on Frankfurdi raamatulaat. Umbes samasuguseid küsimusi, kui ajakirjanikud esitavad. Ei ole mingit vahet maa ja linna vahel.
Kuidas teie nimetate inimest, kes laenab teise käest raamatut?
Miks ta ei võiks seda teha?
Aga miks ta ei osta?
Kõigil ei tarvitse raha olla.
Aga kui tal on?
Siis ta võiks muidugi osta. Teine asi, isegi kui on raha, võib-olla ei ole kodus ruumi. Raamatud teatavasti kipuvad salaja paljunema ja inimesi välja sööma. Kui vanasti osteti kõik, mis ilmus, riiulisse, siis praegu ilmub niivõrd palju, et riiulid saaksid väga ruttu täis. Ma usun, et ostetakse ikka teatmeteoseid ja raamatuid, mida kavatsetakse mitu korda lugeda.
Tegelikult ma tahtsin teilt välja pressida, et inimene, kes ei osta raamatut, mille autorit ta armastab, on kahjur.
See on hoopis teine asi, kui ta autorit armastab. Siis ta peaks ostma, et autor raha saaks.
Kas teile kirjastusse tuleb suurte kirjandusagentide kirju: meil on hea raamat, aga see pole eesti keeles ilmunud, parandage, palun, see viga?
Muidugi. Tulevad kirjad, tulevad raamatud.
Mis huvi neil meist: Eesti turg ju väike?
Eesti turg on väike, aga samas on meie raamatute tiraaþid võrreldavad näiteks Tðehhi omadega, väärtkirjanduse osas ka Poola tiraazhidega, mis tähendab, et me oleme väikesed, aga tublid. Poolas on sama suured väärtkirjanduse tiraaþid kui meil.
Kustkohast algab väärtkirjandus?
Eks need piirid hakkavad ähmastuma. Üldse läheb aina raskemaks liigitada, et mis on nüüd väärtkirjandus, mis on lihtsalt kirjandus, mis on þanrikirjandus ehk spiooniromaanid, ulme, ajaviide, naistekas. Väärtkirjanduses kasutatakse samamoodi kriminaalseid süþeid, spiooniromaani piirid aina udustuvad, ulme muutub aina kirjanduslikumaks. Ulme ulatub kosmoses käivast tapmisest ja tagaajamisest tõsiselt filosoofiliste romaanideni. Näiteks Dan Simmonsi Hyperioni-raamatud on väga tõsiseltvõetavad teosed. Ja Strugatskid on kindlasti kirjandus. Hea ulme kirjutab ikkagi lihtsalt inimestest, ideedest, kosmos või mis on ainult dekoratsioonid. Ulme annab võimaluse viia olukorrad äärmuseni ja vaadelda siis nagu katseklaasis, mis saab, võib juhtuda.
Muidugi, igal pool tehakse jama. Tohutute kirjanduslike pretensioonidega raamat võib tegelikult olla täielik sodi. Igas þanris on jama.
Mitmendal leheküljel teie aru saate, et raamat on halb?
Kahekümnendal kindlasti.
Misasi on hea naistekas?
Hea naistekas on selline, mida lugedes piinlik ei hakka. Naistekas peab kirjutama asjadest, mis inimesi huvitavad. Et perekonnaelu, tundeelu loetakse naiste pärusmaaks, siis on heas naistekas alati mängus perekond, suhted. Tõsi, tänapäeva naistekas on muutumas. Kui kunagi oli naisteka valem from rags to riches, räbalatest rikkuseni, prints viis lõpuks kerjusneiu altari ette, siis praegu jutustatakse, kuidas eikellestki saab edukas karjäärinaine, kellel on ideaaljuhul lõpuks kõik olemas: karjäär, enesekindlus, lapsed, kellest ükski pole ülekäte läinud, mees, kes pole maha jätnud või siis uus mees, kes naisi mõistab. See on tänapäeva ideaal. Naistekad keerlevadki nende kõigi klapitamisega.
Muidugi on veel olemas traditsiooniline naistekas, kus õnn leitakse perekonna rüpes, aga seda jääb aina vähemaks. Öeldakse, et hea naistekas peaks täitma sama funktsiooni kui sõbrannaga kohvitamine ja klatðimine pärast väsitavat tööpäeva, kui kuuled, kes on kelle maha jätnud, kes kellega lapse saanud. Naistekaga peaks olema nii, et kui sa ta lahti teed, satud tuttavasse, aga põnevasse maailma, inimesed, kellest jutt käib, peavad sulle omaseks saama, nad peavad sulle korda minema. See, mis nendega juhtub, peab tekitama äratundmisrõõmu: minuga juhtus samamoodi või: ma tahaks, et minuga juhtuks niimoodi.
Võib öelda, et naistekal on kaks alaliiki: ühes kirjutatakse selle maailma vägevatest stiilis “ka rikkad nutavad”. Et raha ei tee õnnelikuks, küll aga lihtsad inimsuhted. Või siis kirjutatakse inimestest meie kõrvalt, kuidas nemad hakkama saavad.
Inglased on välja töötanud niisuguse humoorika, kerglase naisteka, mille parimaid esindajaid on Jilly Cooper. Ta võtab mingi eluala ja kirjutab siis, kuidas seal inimsuhted ja intriigid arenevad. Sel aastal on meil tulemas tema “Apassionata”, kus ta kirjutab suhetest ja seksist ühe sümfooniaorkestri piires. Et seda kirjutada, käis ta ühe orkestriga ringreisidel kaasas ja kui raamat ilmus, nentisid muusikainimesed, et tegu on parima antud aastal ilmunud muusikaalase raamatuga.
Samas leiavad ameeriklased, et Jilly Cooper on liiga riivatu. Kui oli küsimus tema Ameerika väljaandes, siis püüti teda niivõrd palju tsenseerida, et Jilly Cooper loobus oma raamatuid Ameerikas välja andmast. Ilmselt leiti, et see väikelinna keskklass, kellele need raamatud on suunatud, on Ameerikas liiga konservatiivne.
Kas mul on midagi viga, kui mulle naistekad meeldivad?
Üldse mitte.
Mis asi võiks olla meestekas?
Meeste raamatuteks peetakse üldiselt poliitilisi põnevusromaane. Ja karme krimkasid, kus tegutsevad elust räsitud võmmid, kes meeletult suitsetavad, meeletult joovad, aga lahendavad kõik rasked olukorrad. Ja lähevad pärast tühja korterisse, kus neid ootab heal juhul kass ja purgisupp. Või siis Forsythi üksikud hundid, kes pidevalt maailma päästavad.
Neid peetakse meestekateks. Võib ju küsida, kas mul on midagi viga, et ma neid mõnuga loen? Viimasel ajal on mulle meeldima hakanud inglise politseiromaanid, mis on täiesti omaette klass. Üks autor, Ian Rankin, on praegu Inglismaal täiesti pühaks lehmaks muutunud, tema raamat on igaühel riiulis. Tema maailm on väga kõle ja karm, aga väga hästi kirjutatud.
Misasi on inglise politseiromaan? Ma tean Agathat ja Conan Doyle’i ainult.
Selles asi ongi, et eestlase teada on maailmas olnud ainult kolm detektiivkirjanikku: Agatha Christie, Erle Stanley Gardner ja Rex Stout. Võtab veel aega, enne kui uuemad tuuled tulevad. Kriminaalromaan on tegelikult väga palju muutunud. Minu meelest paremaks. Põnevamaks. Praegu enam Agatha laadis ei kirjutata, omal ajal ju Raymond Chandler sõdis selliste krimkade vastu, kus mõrvaks on vaja käsitsi tehtud duellipüstolit. Agathal muidugi on oma võlu.
Nende vanade kriminaalromaanide võlu ehk selles seisnebki, et mõrv või kuritegu on midagi erandlikku, midagi, mis lööb korrastatud maailma segamini. Raamatu lõpuks taastub kord ja kõik on nagu enne. Tänapäeva krimkas enam korda ei taastata, jääb mulje, et kaos kestab, elu ei olegi kena kabe paigakene, midagi võib juhtuda. Kurjus ei pea enam olema põhjendatud, inimene ei mõrva selleks, et saada vanatädi pärandust või mingit teemanti, vaid mingil hoopis muul ajendil, psüühilise hälbe pärast. Neid sarimõrtsukaid, keda lapsepõlves piisavalt ei armastatud, on muidugi raamatutesse nii palju saanud, et vahel lausa igatsed lugeda korralikust raha pärast sooritatud mõrvast.
On veel üks eriliik, krimkad, kus tegutseb naisdetektiiv. Enamasti on nad samasugused kui nende meessoost vasted erinevus on ainult selles, et kui äravaevatud meesdetektiivi korjab aegajalt üles halastaja naishing, kes teda patsutab ja annab sooja suppi, siis naisdetektiivil tuleb seda harvem ette, peab ise hakkama saama. Vahel on tal püsikõrts, kus on mõistev omanik, kes aitab tema haiget hinge ravida.
Mis seisus eesti literatuur teie meelest praegu on?
Eesti literatuuril pole häda midagi, täitsa huvitav on. Kui hakata mõtlema kõigile neile inimestele, kes on viimasel ajal esile kerkinud, siis on väga hästi. Kivirähk, Õunapuu, Kender.Isegi luuletusi kirjutatakse. Kogu aeg toimub midagi.
Jüri Pino
