SLÕL: “Ma ei tea oma kunstikogu väärtust.”
Shifara Hindrekson, miks te ise kunstioksjonitel ei käi?
Põhimõtteliselt. Kui vaja, jälgin rahvusvahelistel oksjonitel toimuvat interneti vahendusel. Eesti oksjonites ma seni mõtet ei näe, kui 30 inimest ühelt oksjonilt teisele liigub.
Millega oma kogu koostamist alustasite?
Arvan, et tegin õigesti, kui alustasin vanade hollandlastega. Galerii ei saa pakutavaga laiali valguda. Viimasel ajal on mul huvi Chagalli ja Dali vastu. Põhjus on lihtne: välismaalt on võimalik neid osta suures valikus ja soodsalt.
Olete väitnud, et teie filateelia- ja postikollektsiooni väärtus ulatub miljoni dollari kanti. Kui suur on aga terve teie kogu väärtus - maalid, graafika, hõbe, portselan, mööbel kaasa arvatud?
Ma pole selle vastu huvi tundnud. Ikka väga palju.
Siiski: kas 10-20 miljonit dollarit on üle või alla pakutud?
Ei tea. “Juudi surnuaed”, mis ripub minu kabineti seinal, on hindamatu. Selle vastas rippuv Malevitð võib maksta ligi miljon dollarit. Kui vaadata puhtalt kunstiteoseid, siis Euroopas on raske leida teist sellise teoste arvuga eragaleriid. Öelge mulle üks Euroopa galerii, kes suudaks korraga välja panna 50 vene kunstniku tööd?
Teil pole need ka väljas...
Enam ei olegi. Kui keegi tunneb huvi, näitame fotosid ja toome maalid hoidlast välja.
Ka pole te välja pannud oma kõige hinnalisemaid teoseid, neid, mida kabinetis hoiate?
Need on minu isiklikud ja nende väljapanemisel pole mõtet. Väljapanek tekitab haiglast huvi. Meilt on pilte ka varastatud.
Kuidas see võimalik on?
Kuritegevus on ju rahvusvaheline. Saadetakse mõnest riigist siia inimene, kes teeb kindlaks galerii turvasüsteemid ja varastamisvõimalused. Siis juhitakse tähelepanu kõrvale ning parajal hetkel pistetaksegi väike pilt hõlma alla. Kaks aastat tagasi viidi siit minema pilt, mis maksis mitusada tuhat krooni. Saan selles süüdistada ainult iseennast - pilt oli kohas, kust seda oli võimalik varastada.
Kas te Euroopast oste ei tee?
Praegu seal pole, mida mina ihaldaksin. Ehkki hinnad pole Euroopas üldse kõrged. Näiteks on eesti kunsti kasulikum osta Rootsist. Olen kuulnud, et ka Viiralti pilte on välismaalt ostetud ja siin kallimalt edasi müüdud.
Millest teie pessimism Eesti oksjonite suhtes?
Hiljuti müüdi siin ühel oksjonil tunnustatud oksjonikorraldaja poolt väike graafiline leht veidi enam kui 20 000 krooniga. Meilt oleks saanud sama graafilise lehe enne oksjonit 9500 krooniga. Ja ma olen neid müünud üheksa tükki. Nii tekibki küsimus, kas oksjonil müüdud pilt oli ikka rariteet või ei olnud? Kunstiostjale tuleks eelnevalt teada anda, kui palju tõmmiseid millestki tehtud on.
Mainisite huvi Chagalli ja Dali teoste vastu. Ka Eestis on nende pilte müügiks pakutud.
Jah, aga on üks probleem. Kui galeriis neid mehi müüa, siis peaks olema kõrval eksperdi kinnitus - sertifikaat originaalsuse kohta. Nende puhul on võltsinguid oluliselt rohkem.
Kas ise kahtlete müüdud teoste ehtsuses?
Kui eksperdi sertifikaati ei ole, siis mina jätaksin ostmata.
Samas leidus Eestis nii Chagalli kui Dali teostele ostjaid. Vähemasti ajalehed kirjutasid sellest?
Mitte kunagi ei tea ükski ajaleht, kas pilt ikka osteti ära või mitte. Ma ei tahagi see-pärast oksjonitest osa võtta, sest kunagi ei või teada, kas pilt ikka tõepoolest maha müüdi või lõi galerii ise hinna üles.
Siis pidi galerii esindaja istuma oksjonisaalis?
Jah, mujal maailmas see nii ongi. Näiteks Soomes on kunstioksjonitel just nõnda: galerii esindajad istuvad saalis ja tõstavad õigel hetkel hinda, et tegelikke ostjaid hasarti ajada või vältida müüki liiga odavalt. Ma ei tea, kas see Eestis ka nii on.
Millest te galerii ainuomanikuna lähtute, kui tekib küsimus: müüa või jätta endale?
Eesmärk on täiendada kollektsiooni, et galerii suudaks väga kaua tegutseda. Vähemalt 50 aastat, kui keegi minu lastest või lastelastest asja edasi ajaks.
Et uut juurde osta ja galeriid majandada, tuleb vahepeal ka midagi müüa. Samuti tuleb galerii huvides vahel loobuda. Ka sellest, mis südame-lähedane. Kunst ongi müüa kunsti õigel ajal õige hinna eest.
Kui Kadriorus Mikkeli maja kõrvale rajada teie nime kandev kunstivaramu, kas teie kogu jääks Mikkeli omale alla?
Mikkelil on pika elu jooksul kogutud väga palju head portselani ja hõbedat, mida praegu on võimatu saada. Selle ostmiseks ka raha. Galeriid ei saa rajada nii nagu hulgikauplust. Galerii jaoks on vaja aega ja raha. Mujal maailmas on uued galeriid tekkinud tavaliselt pärast sõda. Minu galerii tekkis pärast laulvat revolutsiooni. Praegusel ajal sellist galeriid luua pole enam võimalik.
Kui palju on Eestis korralikke erakogusid?
Palju neid ei ole ja paljud ei soovi ka end reklaamida. 50 ringis peaks siiski olema. Neil, kes on tegelnud kunsti, portselani, hõbeda ja muu antiigi soetamisega lühikest aega, puudub Mikkelile omane lähenemine. Eestis võib kohata erakogusid, kus mööbel on küll XVII või XVIII sajandist, kuid seintel on XX sajandi maalid ja graafika. Portselan puudub peaaegu täielikult. Arenguruumi on veel tohutult.
Mille põhjal teie hindu määrate?
Kogemuste, teadmiste ja informatsiooni põhjal. Esiteks on igal kunstnikul olnud oma. Teiseks tuleb arvestada kunstniku üldist produktsiooni. Kolmandaks võtan arvesse teoste hinda sõjaeelses Eesti Vabariigis. Kõige selle põhjal pole raske üht või teist teost mingisse hinnaskaalasse paigutada.
Olen hindu määrates lähtunud lääne mallidest ja hinnatasemest. Kõik võib-olla müüdav. Kui oksjonitel antakse alghind, millest hakatakse üle pakkuma, siis meie galeriis on stardihind, millest ostjad hakkavad alla pakkuma. Alati aga on piir, millest enam alla ei saa. On selge, et vene kunsti ei saa Eestis müüa sama kõrge hinnaga nagu Moskvas. Seal on ostjad ka rikkamad ja neid on rohkem. Austrias näiteks ei saa vene kunsti eest samuti sellist hinda nagu Moskvas. Iga kunstiteos, antikvaarne või etnograafiline ese maksab kõige rohkem seal, kust ta pärineb või kus autorit kõige enam tuntakse.
Mida arvate Eesti kunstiostjatest?
Eesti ostjate seas on toimunud väga suured muudatused. Meie rikkamad inimesed, kes kunsti vast huvi tunnevad, reisivad palju ka välismaal. Kunsti, õigemini pilte ostetakse tihti sisustuse eesmärgil, mitte sellepärast, et tegu on väärtusliku teosega. Seepärast nad ei ostagi häid eesti kunstnike töid, vaid Picasso järeltrükke, mis maksavad 100 dollarit tükk. Ehkki ka Eesti rikaste hulgas on neid, kes ostavad kunsti tõepoolest kunsti pärast.
Mis on selle põhjus?
Laias laastus on eestlaste arusaam kunstist selline, et tippkunst ja küllalt nõrgatasemeline kunst asetatakse väga kitsasse rahalisse vahemikku. Viimane näide oli ühelt siinselt oksjonilt, kus Ants Laikmaa väga hea pilt müüdi hinnaga veidi üle 100 000 krooni. Minul tekkis kohe küsimus, kas eesti tippkunst ongi nii odav, 7000 dollarit? Või vastupidine näide: Peterburi hotellis oli hiljuti kunstnik Minini näitus, kus ta müüs vanade maalide koopiaid hinnaga 20 000-50 000 krooni. Samas on vene või prantsuse tunnustatud natüürmordi-meistrite originaale 50 000 krooniga võimatu müüa. Nii ongi tekkinud olukord, kus kunstiostja enam ei tea, mille eest tasub raha välja käia ja mille eest hoiduda.
Mida arvate kohalikest kunsti ülesostjatest?
Kui kaheksa aastat tagasi oli Eestis kümmekond kunstivahendajat, siis nüüd on neid üle saja. Mööda Eestit liigub palju inimesi, kes ostavad välismaalastele asju kokku - vene portselani, pildikesi, kunsti, aga ka saksa ja rootsi päritolu esemeid.
Aga ostjad Läänest? Miks nemad Eestisse ei tule?
Kui kaheksa aastat tagasi alustasime, käis siin paljud Lääne inimesi, kes arvasid, et saavad siin soodsaid oste teha. Venemaaga olid ju veel piirid lahti ning kunsti liikus rohkem ja kiiremini. Sel ajal tuldi Eestisse ostma asju, mis siin olid odavad ja mida läänes võis mitu korda kallimalt edasi müüa. Näiteks ikoone viidi Läände lausa konteineritega. Nüüd on olukord vastupidine, eestlased on targaks saanud ja teavad, kuidas kunstiturg töötab. Kui varem käisid Eestis kunsti ja antiigi ülesostjad, siis nüüd käivad siin asjatundjad.
Enamik Tallinna vanavarapoode pakub müügiks ikoone. Mida arvata?
Suur osa ikoone, mis Eestis praegu müügil, on kunstist väga kaugel. Tallinn on ikoone täis ja neid toodavad siin paljud töökojad. Neid müüakse välismaalastele kui Venemaad kajastavaid eksootilisi esemeid. Väärtuslikke ja kunstilises mõttes häid ikoone Eestisse enam ei tooda.
Kas Eestis liigub palju võltsinguid? Lehed on kirjutanud tõmmistest, mille ehtsuses kaheldakse?
Minu arvates liigub neid väga vähe. Kõik, mis on tõmmatud kunstniku valmistatud plaadilt või klotsilt, on minu arusaamist mööda originaal. Kogu asja määrab hinnavahe - kolmas eksemplar on kindlasti kallim kui näiteks viiekümnes. Kui aga tõmmised on tehtud pärast kunstniku surma, siis on tegu pettusega. See on eetika küsimus.
Peeter Raidla
