SLÕL: Näitleja Tõnu Tamm: “Mulle meeldib väga palju elada!”
Tõnu Tamm on enda sõnul kahe isanda teener. Üritab tegelda süviti nii oma huviala - orhideede maalimisega - kui tööga. Hetkel on ta Estonia teatris lavastaja assistent ning juhendab Kanutiaia Noortemajas näiteringi.
“Meeletu laval olemise edevus on minust ammu kadunud,” ütleb Tõnu. “Või õigupoolest polegi seda minus olnud. Seda kompleksi, et saaks vaid - kas või üle laipade ja hambad ristis - laval olla ja esineda. Olen võtnud näitlemist ja laulmist (paljud teavadki Tõnu Tamme eeskätt lauluduetist Kaarel Kilvetiga - toim.) kui loomulikku osa elust - olen ju seda ametit õppinud,” ütleb Tõnu.
Edevuse puudumine – viga või voorus?
Võib-olla on edevuse puudumine hoopis viga? Võib-olla poleks siis kaht koondamist teatritest, mis Tõnu üle elanud, olnud?
“Mulle ei meeldi tagasi vaadata. Kuid üldiselt on mul toredasti läinud. Töö on olnud vaheldusrikas ja tekkinud suur tutvusringkond, mille üle olen uhke.”
Mitmekülgse inimesena on Tõnu töötanud mitmel pool. Üksteist aastat Noorsooteatris, siis aastakese Viru varietees, kus laulis ja tantsis koos Inge Põdra ja Ülle Ullaga. Oli seejärel näitleja, näitejuht ja lavastaja assistent Draamateatris. Kust ta kuus aastat tagasi koondati.
Tõnu köhatab, justkui jätaks midagi välja ütlemata. “Siis hakkasingi joonistama,” vihjab ta oma tõelisele kirele. Ometi tema näitlejakarjäär ei lõppenud. Eero Spriidi kutsel möödus neli aastat Nukuteatri näitlejana. Kuni uus näitejuht ta sealtki koondas.
Orhidee on inimese sekseluga seotud
“Ega see meeldiv olnud. Aga õnneks tajusin seda ette. Kui mõned inimesed pole enam siirad ja ausad, kui jutt läheb ümmarguseks... Kuid tagantjärele olen talle isegi tänulik. Elus on ju nii palju muud huvitavat.” Isegi siis, kui tütred suureks kasvanud. Katariina on lastearst ja Elisabet õpib ema, näitleja Mari Lille ja isa tahtmatul eeskujul näitlejaks.
“Mind hakkasid need lilled võluma,” ütleb Tõnu. Miks, seda ta öelda ei oskagi. “Ilmselt jahmatas mind nende ootamatu ilu.”
Sestap polegi Tõnu huvi lillede vastu mitte botaaniline, vaid esteetiline ning isegi kultuurilooline. Üht-teist nende salapäraste taimede kohta käivat ütleb Tõnu end teadvat. “Orhidee on ju eestlaste sekseluga tugevalt seotud,” üllatab ta. “Eriti usuti abi armuasjades. Jahvatatud juurt söödeti või joodeti kallimale sisse ja loodeti, et siis kestab armastus kuni elu lõpuni.”
Tõnu vakatab äkitselt: “Tegelikult ma vist ei tohiks sellest rääkida. Orhideed on ju looduskaitse all.”
Ta soostub siiski jätkama, lootuses, et keegi kevadel taimi murdma ja välja kaevama ei hakka. “Neiud korjasid orhideesid, sidusid vanapunase lõngaga kokku ning pistsid õied padja alla, et kallimat unes näha. Mõni sokutas juuri poisile pükstesse või tüdrukule põlle alla, et too armastust kinnitaks. Ööviiuli lõhn oli koituse ajal väga tähtis, sest see erutas seksuaalselt. Saksa keeles tähendab aga orhidee sõnasõnalises tõlkes seisujuurt - paneb mehe genitaali seisma.”
Tõnu kinnitab, et ise ta orhidee lõhna või juurte toimet proovinud pole. Ta on Eesti Orhideekaitse Klubi liige.
Kui ei peaks muud tööd tegema
Kui maalimist alustades proovis Tõnu orhideesid lõuendile talletada võimalikult tõetruult - selleks, et kaunitare teistelegi inimestele tutvustada, siis nüüd on käsil variatsioonid. “Ma tunnen neid lilli nii palju, et võiksin kõik liigid kas või une pealt üles joonistada...” Eestis on kokku 36 orhidee liiki.
“Need on hääd hetked,” peab Tõnu silmas aega, mil saab oma maalidega kahekesi olla, “väga hääd hetked. Oleks vaid nii palju raha, et ei peaks muud tööd tegema... Kui ma ei peaks raiskama energiat selle peale, et elus olla! Pidevalt mõtlema, et oleks korter makstud, kõht täis ja riie seljas.”
Mis ei tähenda, et Tõnu juhendaks Kanutiaia Noortemaja näiteringi vastu tahtmist. Proovid on kolm korda nädalas õhtuti ja vahel tuleb tunne, et see on viimane proov. Suhtlemine 35 lapsega väsitab, seda enam, et kõik nad sooviksid peaosa.
“Ma ei tee seda raha pärast, meil on selline mõnus kamp... Nad hoiavad mind nagu... ma ei tea, mida pilpa peal...”
Päeva esimene pool möödub aga Estonias. “Mida lavastaja välja mõtleb, seda püüan ooperikoorile ja solistidele selgeks teha,” kirjeldab ta lavastaja assistendi töö sisu. Mis on aga saanud laulmisest? Tõnu tunnistab, et laulda armastab ta endiselt. Ikka koos Kaarel Kilvetiga, kellega aktiivne koostöö jääb aastatesse 1970-1977.
“Jah, olime populaarsed küll,” tunnistab ta, “väga populaarsed, mis seal häbeneda.” Seitse aastat tagasi tegi duo comeback’i ja laulda sai isegi Ameerikas ja Austraalias. Tõnu arvates on nende suurim hitt “Sinu ilusad sinised silmad”: “See on laul, mida alati tahetakse ja millele kaasa lauldakse.”
“Aga ilmselt hakkab sellega ühele poole saama,” muutub Tõnu mõtlikuks. “Aeg on teinud oma korrektiivid ning hääl pole enam see, mis varem. Ometi helistas Karla ükspäev ja ütles, et saime kutse esineda sel suvel Viljandi pärimusmuusika festivalil. Eks üritame seal siis krooksuda...”
Tulevikult ootab Tõnu, et tervis oleks korras ja elu jätkuvalt huvitav. Sest: “Kõik oleneb inimesest endast. Kui muidugi ei tule ette temast endast mittesõltuvaid juhuseid. Sel suvel tahtsin viia oma sõbrad ja abikaasa orhideede saarele Gotlandile. Niisugused väljad, et pole kohta, kuhu astuda! Fantastiline! Aga avamerel tõusis torm ning laev pööras otsa ringi. Jäigi minemata. Ning läksime hoopis Karla Kilveti sünnipäevale.”
Verni Leivak
