“Ma olen vere keskel elanud terve oma elu ja ühel hetkel lihtsalt tundsin, et pean selle ära tegema. Aga ma ei arva, et nende piltide puhul saaks rääkida ai-nult minu autobiograafilisest taustast. Vere teema peaks ütlema kõigile midagi,” räägib eelmisel aastal Eesti Kunstiaka-deemia maali erialal lõpetanud Jürves, kellele praegune väljapanek on kolmas isikunäitus.

Triinu Jürves on diabeetik. Ta on kasutanud oma maalidel segatehnikat, liimides piltidele saatekirju ning veretestide tulemusi. Selles mõttes on näitus nagu väljapanek tema haigusloost.

“Mõned pinnad on tõesti maalidel verega kaetud. Veri on üsna keeruline aine - hüübib kiiresti ja kuivades jääb pruunikaks. Proovisin nii- ja naamoodi, et see säilitaks oma punase tooni, aga ei õnnestunud,” räägib Triinu.

Ta arvab, et verd kulus tal näituse jaoks alla liitri: “Eks seda sai kogutud mitme kuu jooksul. Mul on agregaadid vere kogumiseks olemas, nii et mingi valuline protsess see polnud. Verevõtmisega olen ma harjunud ja praeguseks on näpuotsadki paranenud.”

Triinu ei taha oma suhkruhaigusele liigset tähelepanu pöörata, seepärast ei saa näitust juhuslikult külastav inimene arugi, milline isiklikku laadi lugu iga pildi taga peituda võib.

Paljudele maalidele on Triinu kleepinud süstlaotsi.

“See on nagu kultuurikiht. Ma ei viska iialgi midagi ära - ei või ju teada, millal midagi vaja võib minna. Kõik need vereproovide tulemused ja... Ainult süstlad ei ole autentsed. Nõelad õnnestus mul eraldi saada, sest selliseid, mida keetma peab, ei kasutata siin juba oma 7-8 aastat. Ühekordsed süstlad ei mõju aga nii dramaatiliselt, seepärast paningi need vanaaegsed.”

Pärast näitust Raatuse galeriis liiguvad need 18 maali 20. augustiks Kunstiakadeemia galeriisse.

Galerist Riin Kübarsepa sõnul pole vere kasutamine Eesti maalikunstis esmakordne - aastaid tagasi kasutas seda materjali oma graafikatööde juures ka Tarrvi Laamann. “Seitsmeküm-nendatel aastatel kasutasid Viinis tegutsevad Aktsionistid samuti verd. Isegi perfor-mance`ite tasandil - lõid sigu risti ja tegid muud sellist. Kuigi materjal on üks, ei ole Triinu maalide eesmärgiks vaatajaid ðokeerida. Väljas pole isegi tutvustust, kes nende autor on. Siin on tegu ikka eelkõige kunstinäituse, mitte isikliku haigusloo väljapanekuga.”

Valdo Jahilo