SLÕL: Pärnu ussikuningas madude kuningatesse ei usu
Sellist ussikuningat nagu muinasjuttudes kirjeldatakse - hiigelsuur uhke krooniga madu - pole Peeter Põldsam näinud. Küll on paar Minizoos käinud vanemat naist rääkinud, kuidas noorena silmasid metsas kännu otsas ilusat punase krooniga madu. Minizoo peremees nende juttu hästi ei usu.
“Kipun arvama, et ju need prouad nägid kännu otsas suurt nastikut, kellel on pea juures tõesti oranþikas laik. Ja kui nastik parasjagu juhtus konna kugistama, siis võisid selle koivad nastiku pea kohale midagi kroonitaolist moodustada,” arutleb Põldsam. Ta teab, et hirmul on suured silmad, ja vaevalt julgesid naised “ussikuningat” lähedalt uurima minna.
Madudega on Põldsam juba aastaid sina peal. Kuid maoaastal sündinud inimestele mao käitumisele iseloomulike joonte omistamist peab ta naljaks.
Madu inimese iseloomu ei mõjuta
Ütlusi, nagu “see inimene on terava keelega nagu madu” või “salvab nagu madu”, ei saa Põldsam tõeks tunnistada. Mao keel on pehme ja sellega ta ei salva, vaid nuusutab. Sõna “salvamine” tähendab ju mao puhul tegelikult hammustamist.
Paljud pettunud mehed tavatsevad öelda, et “naised on üks igavene ussisugu”. Peeter Põldsami ajab selline väide naerma. “Maosõbrana tean, kui veetlevad need roomajad on, ja peaksin seda ütlemist pigem komplimendiks,” arvab ta.
Mõne inimese kohta tavatsetakse öelda, et “tema pilk halvab” või “võtab jalust nõrgaks”. Ka ussi pilku peetakse hüpnotiseerivaks, kuid selle väite kummutab Põldsam kindlalt.
“Maol ei ole mingit hüpnotiseerivat pilku. Tema silmadel pole laugusid ja silm ise on väga vähe liikuv. See võib jätta mulje hüpnotiseerivast pilgust. Tegelikult aga ei hüpnotiseeri ta oma pilguga saakloomi ega halva nende liikumisvõimet.
Jänesed ja hiired ei jookse ussi eest ära sel lihtsal põhjusel, et nad ei oska maos ohtu näha. Jänese esimene kohtumine maoga jääb talle tavaliselt ka viimaseks,” räägib Põldsam.
Maod pole salakavalad
Inimesed kipuvad alatu tüübi kohta ütlema, et too on salakaval nagu uss. Sellegi väitega ei taha Põldsam nõustuda. “Maod ei ole kavalad. Veel vähem salakavalad. Nende ajumaht on nii väike, et sinna kavaluseks ruumi ei jää.
Salakavalus on madudele külge poogitud inimese poolt, kes ehmub, kui näeb äkki enda ees madu. Tegelikult roomas uss oma teed, aga inimene ise sattus talle kogemata ette. Mitte vastupidi,” on Peeter Põldsam kindel.
Maoaasta algul on Pärnu Minizoos kaks püütonipaari paaritumisega ametis ja tähistavad varsti oma aastat pisipere sünniga. Paaritumise eel tantsivad maod nn. pulmatantsu, kuid see pole paarituse eelmäng. Pulmatantsu tantsivad isased ja see pole armumäng, vaid võitlus selle nimel, kes pääseb emasega paarituma.
Erinevalt paljudest kahepaiksetest ja roomajatest, kes soo jätkamise nimel emaseid sõna otseses mõttes vägistavad (Minizoos ravitsetakse praegu vägistamise ajal veriseks kriibitud emase roheleeguani kaela), on maod väga delikaatsed. Loodus pole neile selleks ka võimalust andnud.
Isase paaritumisorganiks on saba lõpuosas asuv väike küünis, mille ta paaritumiseks peab kohakuti viima emase sabaosas asuva kloaagiga, räägib Peeter Põldsam.
Püütonid saavad maoaastal järglasi
Minizoos järglasi ootava püütonipaari moodustavad oma paariaastase vanusevahe tõttu inimmõistes 16aastane nooruk ja 40aastane küps daam.
Täiskasvanud mitme meetri pikkune emapüüton ei tulnud algul noore püütonipoisi võrgutamisega kuidagi toime.
“Küll ta keerutas ja ajas isase ees pead õieli, aga ei midagi. Pisike isane ehmus hoopis ära ja puges kännu alla peitu. Viimaks valis emane teise taktika ja pikapeale saidki nad üht heita,” kirjeldab Põldsam.
Teine tiigerpüütonite paar, kes Pärnu Minizoos praegu “sabad sõlme on keeranud”, on rohkem ühte mõõtu ja vanust. Nemad lamavad paaritudes õndsalt teineteise embuses. Emase pea puhkab unelevalt isase lihaselisel seljal.
Pisikesed maopojud peaksid munadest kooruma suvehakul.
Ragne Jõerand
