SLÕL: Peeter Ernits - maoaasta maouurija
Maod on Peeter Ernitsat huvitanud juba lapsest peale. “Kloogarannas on mul suvila, seal on palju rästikuid. Siis hakati nende paaritumisalale suvilaid ehitama. Neid on seal kõvasti maha notitud. Paar aastat tagasi sai neid rohkem uurida - mul on kataloog umbes 1000 maoga, kus on üles märgitud nende käitumine ja asukoht. See on nagu rahvastikuregister.”
Peeter tunnistab, et lühemat või pikemat aega on tal roomajaid ka kodus olnud.
“Ma olen rohkem ikka metsa-tüüpi inimene, kes eelistab madusid nende kodus uurida, mitte neid oma koju kaasa võtta. Olen märganud, et inimesed jagunevadki suures osas kahte gruppi: ühed, kes madusid jälestavad ning teised, kellel on nendest roomajatest ükskõik või siis need neile meeldivad.”
Peeter Ernits on ainuke madudeuurija Eestis ning nende jälgi on ta ajamas käinud nii endise Nõukogude Liidu avarustel kui Lõuna-Ameerika metsaroheluses. Eestis elab vaid kaks madu: rästik ja nastik.
“Lääne-Eestis on madusid - täpsemalt nastikuid, kasutatud ka koduloomadena,” teeb ta väikese ekskursi kodumaa ajalukku. “Toona peeti madu kodu kaitsjaks, heaks vaimuks, kes majas elas, lüpsisooja piima jõi ning hiiri püüdis. Nastikuid ei tapetud. Rästikuga oli teine lugu, need olid ohtlikud ning neid kodu juurde ei lastud. Asi oli lihtne: üks madu oli hea, teine paha, kuigi rästik teeb inimesele liiga vaid siis, kui inimene selleks ise põhjust annab.”
Rahvaid, kes madusid pühadeks pidasid, leiab igast ilma otsast. Ernitsa sõnul on selline kultus enim tuntud Vana-Egiptusest, kus kobrat austati püha loomana.
Küsimus, millisel pjedestaaliastmel rästik maailma roomajate edetabelis asub, paneb Peetri madu õllega võrdlema: “Ütleme: Sarviku mõõtu ta välja ei anna. Rästik on Saku Originaalist natuke kangem. Aga rästikuhammustusest on võimalik ka ära surra - kõik oleneb inimesest ja kohast, mida hammustati.”
Maailmamastaabis on ülekaalus ohutud maod, surmavalt mürgiseid on nendega võrreldes vähe - kuid seda enam annavad nad tooni. “Näiteks Nõukogude Liidu aladel on ohtlikeim gürsa. Kobra pole nii hull - tema hoiatab enne hammustamist - ajab ennast püsti, peakilbi laiali ning lööb vastast hirmutamiseks esimesel korral ainult ninaga. Gürsa ründab aga kohe.”
Seepeale jutustab Ernits loo, mida ta nägi ühes mägiauulis: kobra elanud segamatult ühes peres ning koguni mänginud lastega. “Kõik sõltub looma iseloomust - ka mürkmadu võib olla sõbralik,” selgitab ta.
Peeter on elus korra mürkmao käest hammustada saanud: “See oli Iraani piiri lähedal, Turkestani mägedes. Teejuhid juhatasid mind orgu, kus pidi madusid elama ja ütlesid, et tulevad nädala pärast järele. Elasin seal siis ihuüksi, jõin allikavett, sõin kreeka pähkleid peale. Püüdsin ühe 15sentimeetrise värvilise maokese. Arvasin, et ta on ohutu. Aga hammustas - näpp läks paiste ja oli paar päeva tuim.
Nädal-paar hiljem sattusin ühte maokasvatusse, mille direktor mind seal ringi jalutas ja loomi tutvustas. Näitas täpselt samasugust madu, kellelt salvata olin saanud ja ütles, et see on kobra. Täiskasvanud ja noor kobra ei ole absoluutselt sarnased. Minu õnn, et see isend väike oli ja ma nii kergelt mürgistusest pääsesin.”
Ernits usub, et hammustu-sest paranemine ja mürgi mõju on suures osas psühholoogilist laadi: “Kui ma tol hetkel, ihuüksi, oleksin teadnud, et sain kobra käest hammustada, võinuksin ennast ehk ka surnuks muretseda.”
Peeter jutustab, et aastate jooksul on sellega, et ta madudega tegeleb, leppinud ka lähedased. “Ema muretses kunagi, aga on nüüd käega löönud. Olen suutnud selgeks teha, et maod pole sugugi nii ohtlikud ja et ma tegelen nendega niikuinii - soovivad nad seda siis või mitte. Eks nad nüüd olegi sellega leppinud.”
Tagatipuks tuleb välja, et Peeter Ernits on ka ise maoaastal sündinud. “Ju need maod mulle sellepärast siis ka nii väga meeldivad,” arvab ta.
Valdo Jahilo
