SLÕL: Pöidlaküüdilood kui tundmatu rahvapärimus


“Hääletamispärimused on täiesti uurimata maa,” tõdeb poolteist aastat eestlaste pöidlaküüdilugusid kogunud Veronika Savi.

“Tegelikult kogume pärimusi koos Piret Pääriga,” täpsustab Tallinna pedagoogikaülikooli tudeng Veronika Savi. “Tema eriala on muinasjutud, mina õpin eesti keelt ja kirjandust. Rahvaluule käib sellega kaasas.”

Kahe filoloogi huvi sedasorti rahvapärimuse vastu puhkes poolteist aastat tagasi, kui nad läbi Euroopa hääletades Iirimaale sõitsid. Peale laevasõidu oli kogu maismaasõit puhas juhuküüt ja sõltus hääletajate kannatusest. “Sealt idee idanema saigi,” meenutab Savi. “Ka väga paljud tuttavad on nii-öelda kroonilised hääletajad. Nemadki pajatasid igasuguseid jutte a la kas sa tead, kui naljakas oli,” läheb ta põlema.

Iirimaalt naasnuna esitasid noored daamid hääletajatele ja autojuhtidele üleskutse: pange enda juhtumised kirja või lugege linti! Ainus tingimus oli, et lood peaksid ebatavalised olema. “Kummalised, naljakad, veidrad või isegi saatuslikud,” täpsustab Savi, mida nad rahvalt ootavad.

Tulevane abikaasa teepervel

Aja jooksul on uurijad kogunud üle 100 hääletamisloo. Neid on saatnud autojuhid ja hääletajad, kuid ka folkloristid on agaralt diktofoniga lugusid lindistanud. Põhiliselt jagavad oma muljeid nooremad inimesed.

Ühel õhtul möödunud aastal kutsus keeledaam Mari Tarand nad raadio keskööprogrammi. Kuulajad said oma lood saatetegijatele telefoni teel ära rääkida. Põhiliselt helistasid eakamad inimesed, kelle mälestusi Savil ja Pääril polnudki.

Samast saatest on pärit ka siiani vanim hääletamislugu. “Stuudiosse helistas daam, kes alustas juttu Saksa ajal, 1942. või 1943. aastal juhtunust,” meenutab Savi. Kahjuks viskas tehnika vimka sisse ning telefoniühendus katkes. Hoolimata ülekutsetest pole vanaprouat õnnestunud uuesti üles leida.

Üks saatesse helistanud juht vestis aga loo, kuidas ta tänu hääletamisele naisemeheks sai. “Sõitsin Riia poole ja võtsin Pärnu lähedal neiu peale,” rääkis mees. Viis aastat hiljem hääletas neid täpselt samas kohas sama autot, saades loomulikult taas küüti. “Nüüd on see tüdruk minu naine ja meil on 20aastane poeg!” lõpetas tänu pöidlaküüdile altari ette sattunud mees.

Hobuveokist reisirongini

Sagedasimad luguderääkijad on siiani olnud siiski tudengid - need, kes pidevalt Tartu-Tallinna maantee pervel kätt tõstavad.

“Me ei propageeri pöidlaküüti, vaid korjame selle pärimust,” pareerib Veronika Savi juba ette vanemate inimeste hoiatavaid sõrmevibutusi. Hääletamine võib ju vahel olla vägagi ohtlik, sest pahaaimamatult võid kokku juhtuda igasuguste pervertide, vägistajate või mõrvaritega. Eriti suureks läks mure läinud suvel, kui saladuslikult kadus hääletanud Heidi. “Loomulikult võib kõike juhtuda, kuid üldiselt on juhid lahked ja sõbralikud,” kinnitab Savi.

Sama kirevad kui pöidlaküüdilood on ka tasuta edasiliikumist pakkunud sõidukid. Hääletatud on nii hobuveokeid, sõidu- ja veoautosid, mootor- ning jalgrattaid, ronge ja isegi laevu. Vaid lennukeid ja teisi õhusõidukeid pole veel Savi ja Pääri kogutud lugudes mainitud.

Hääletamispärimuse kogujad ootavad uusi lugusid e-aadressil ludwig@tpu.ee

Allar Viivik

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare