“Üks põhjusi, miks ma kaheksakümnendate alul rästikutest filmi tegin, oli soov kõigutada inimeste arusaam, et tegu on ürgkurja õudustekehastajaga. No jaa, eks ta seda mõnes mõttes ehk ongi, aga inimesed peaksid aru saama, et rästik on samasugune looduse osa nagu mis tahes teine liik. Enne kristlust hoiti mürkmadusid lausumistega kodudest eemal. Vaenulikkus nende vastu sigines minu arvates paljuski pärast kristluse tulekut,” arvab Rein Maran.

Inimene on rästiku saagiks liiga suur

Maran tunnistab, et vaenulikkust pole tal olnud ühegi loodusliku olendi vastu, ettevaatlikkust aga küll. Filmi tegemise eel viis ta end põhjalikult kurssi rästiku elu ja toimetamiste iseärasustega ning kinnitab nüüdki: “Rästikul pole põhjust inimest rünnata. Saagiks on inimene liiga suur - järelikult jääb üle ainult enesekaitse, kui teda tema territooriumil segatakse.”

Kui küsida, kas rästikuid võib sõbralikeks pidada, jääb Maran mõttesse. “See on rohkem inimestevaheline mõiste. Rästik on pigem ükskõikne - elab üksinda, aga ka kaaslaste vastu pole tal midagi. Kevaditi, kui nad oma talvitumiskohtades ärkama hakkavad, on nii, et kui pealmised saavad oma annuse päikest kätte, siis roomavad nad sügavamale pessa, et teised saaksid asemele tulla. Nad on kõigusoojased.”

Talumees tappis kevaditi paarsada rästikut

Lähim kokkupuude oli filmimehel rästikuga võtete ajal. Ta oli end pika objektiiviga ootele sättinud, kui äkki pistis kivide alt üks uudishimulik rästik pea välja. See oli umbes kuue meetri kaugusel. Nilpsas keelega õhku nuusutada ja võitles uudishimuga - kas kaameramees on talle oht või mitte. Rein püsinud liikumatult ligi tunni, rästik nihkunud sentimeeterhaaval lähemale, teinud lõpuks tiiru ümber ta jalgade ning läinud oma teed. Pärast seda ilmutanud ta Marani suhtes vaid ükskõiksust - mingit ohuallikat ta temas ei tuvastanud.

Korra on Rein rästikult ka salvata saanud - see oli ammu enne filmi tegemist. 15aastase poisina aitas ta vanaisal heina teha ning kahmas sülle kuhila, milles rästik sees istus. Käsi läinud hammustusest paiste, aga kohalik arst oli seda tohterdanud, ning valu ja paistetus taandunud mõne päevaga.

Rein Marani sõnul olnud paarikümne aasta eest Eesti rästikurohkeimad paigad Peipsi-äärne ala ning Kuusalu ümbrus.

“Kuusalu lähedal kohtasin talumeest, kes uhkustas, et kevaditi lööb ta ikka oma paarsada rästikut maha. Ütlesin siis, et jätku sel kevadel tapatöö vahele - las ma filmin neid. Saan aru, et rästik võib inimeses kartust esile kutsuda, aga õige rästik põgeneb tavaliselt juba enne, kui inimene teda üldse märkab - ta tunneb hästi lõhna ning tajub maapinnalt kajavaid samme,” toob Rein näite inimese vaenulikkusest.

Samas räägib ta loo, millele juba pärast filmi valmimist tunnistajaks oli: ühel perel olnud majarästik, kes harjunud õues ränirahnul rahulikult päikest võtma. Tema ümber jooksnud lapsed ning ka Rein jätnud ta täiesti ükskõikseks. Tegu olnud suuremat sorti emarästikuga. Järelikult saab ka sõbralikult koos elada.

“Kord tundsin üht meest, kes rästikusalvamistega oma radikuliiti ravis,” pajatab Rein kurioosse loo.

“Seda ma nüüd kellelgi järele teha ei soovitaks, kuid tema arvas, et rästikuravi tuleb tervisele kasuks. Ta oli kummaline mees - käis paljajalu metsas ning tegi loomadest topiseid. Puutus palju kokku erinevate ainetega - ma arvan, et ta oli mõnes mõttes mürgi suhtes juba immuunne.”

Valdo Jahilo