SLÕL: “Soovin jõuluks pleierit ja Britney Spearsi kassetti!”

“Aga põlema paneme küünlad siis, kui mingi aastapäev on tulemas. Näiteks teisel advendil,” näitasid lapsed eile nigulapäeval oma teoloogilisi teadmisi, “ja ilmtingimata kodus - lasteaias on küünlad juba olemas. Praegugi põleb seal küünal.”

Eile oli nigulapäev ja Niguliste kirik lapsi täis. Kes kuulab, suu ammuli, kunstiteadlase Kaia Haameri lugusid Pühast Nikolausest, kes nikerdab laste ja noortekeskuse SIKSAKi õpetajate juhendamisel kunstkärgedest küünlaid.

“Tulime siia jõulumeeleolu looma,” põhjendab kasvataja Vaike Veemees, kes Mustamäe lasteaias Kiikhobu 30 aastat töötanud, “ja pealegi pole me küünalde voolimist seni õppinud.”

“Küünlad paneme kodus põlema.”

SIKSAKi õpetajad jagavad lastele kunstkärjetükid ja tahi kätte ning juhendavad, kuidas kärge ümber “nööri”, nagu lapsed tahti nimetavad, rulli keerata. Ikka nii, et ots välja jääks.

Töö läheb ruttu ja varsti on igal eelkooliealisel küünal käes. Mõni on selle koguni värvitud kärjetükikestega kaunistatud.

“Lõhnab nii hästi! Meelõhnaga!” veab kuueaastane Ralf Pagil, küünal nina ette tõstetud, ninaga õhku.

“Proovisin ükskord kodus tikkudega küünalt põlema panna, aga kõrvetasin näpu ära,” tunnistab üks poiss ja lubab, et teeb seda edaspidi vaid ema ja isa juuresolekul.

Kingisoovid öeldakse ka vanaemadele

Kaia Haamer räägib, et nigulapäevast alates võib sussi või suka ööseks aknalauale jätta. Lapsed aga juba teavad, kes neil külas käima ja kingitusi tooma hakkab - see on nende iga-aastane tuttav päkapikk Tondu.

Kuid ka jõuluvanale on kirjad ja soovisõnumid juba ammu saadetud.

“Soovisin, et ta tooks mulle pleieri ja Britney Spearsi kasseti,” paljastab esimesena Ülle Talts, endal päkapikumüts viltu peas. Tema sõbratar Susanne Kulbach teatab aga kelmika naeratusega, et tema igatseb hoopis barbit.

“Aga mina... mul on päris palju vanaemasid, nii et...” jääb Sander Starost esialgu selgitusega kimpu.

“Millise vanaema ma ütlen?” jääb ta hetkeks mõttesse. “Okei - Tallinna vanaemale ütlesin, et las jõuluvana toob Lego Aqua põhjauurija. Teisele aga, et tahan Pokemoni jänest,” loodab Sander tabada kaks kärbest ühe hoobiga.

Lapsed nuusutavad kirikust lahkudes küünlaid ja lubavad, et lähevad suvel kindlasti maale vanaisadele külla.

Et siis mesilastarud kärgedest tühjaks teha.

Nigulapäevast võib sussi või suka aknale panna

Kunstiteadlase Kaia Haameri sõnul oli Püha Nikolaus merd sõitvate kaupmeeste, vallaliste tütarlaste ja laste kaitsepühak. Ja ärgem unustagem, et jõuluvanagi nimetatakse Santa Clausiks.

“Oli üleüldse üks hea mees, kes elas IV sajandil Myras. Tema eluloo kohta on säilinud küll vähe andmeid, aga legende on küllaga,” nentis Kaia Haamer.

Niguliste kiriku 500aastasel peaaltaril on legendid kaheksal pildil ilusti olemas. Kes aga lähipäevil Nigulistesse satub, pööraku erilist tähelepanu ühele neist. Sellele ülemisele vasakpoolsele.

“Legend jutustab, et perekond sattus ainelistesse raskustesse. Isa oli ahastuses, sest ei saa tütreid mehele panna - pole varandust, mida kaasavaraks anda. Viimane võimalus oli viia tütred tööle lõbumajja. Öö enne tütarde ärasaatmist möödus ahastades ja nuttes.

Korraga aga märkas isa, et aknast visati tuppa kullakott. Mõne aja möödudes visati teinegi. Isa otsustas jääda valvele ning nägi, et viskajaks on tema naabrimees Nikolaus. Nikolaus palus, et ta tema heateost vähemalt tema eluajal kellelegi ei räägiks...

Teise variandi järgi ei visanud Nikolaus mitte kullakotte, vaid kuldmünte. Tütred olid õhtul sukad puhtaks pesnud ja riputanud ahju külge nöörile. Ning mündid kukkusid sukkade sisse. Sealt see jõulusuka komme alguse saanud ongi!”

Kaia Haamer ütleb, et nigulapäeva tähistatakse Nigulistes juba aastaid. “Tegelikult on kaks nigulapäeva,” nentis ta, “9. mai ja 6. detsember. Kaks sellepärast, et 6. detsember on tema surmapäev, 9. mai aga maiste jäänuste ümbermatmise päev.”

Verni Leivak