SLÕL: Staarid puistavad grimeerijatele südant
Teine vabakutseline sama ameti pidaja Tiina Leesik arvab, et grimeerija töö on võrdne psühholoogi ametiga. “Tungime inimese isiklikku tsooni. Tahavad nad seda või mitte, aga ma pean oma kliendiga olema füüsilises kontaktis. Kuidas ma muidu talle näiteks kunstripsmeid kleebin,” küsib Tiina. “Tihti puistavad näitlejad mulle oma südant. Hea, et suudame oma klientidega nii lähedaseks saada,” lisab Tiina ja pakub, et ehk on see seotud samuti inimesele liialt lähedal viibimisega.
“Muide, mulle ka räägivad. Ja mina veel mõtlesin, et äkki olen nii usaldusväärse näoga,” imestab Mare ja naljatleb: “Hambaarstile tahaks ju ka hirmsasti südant puistata, aga ei saa, suu on troppe täis.”
Mare uhkeldab, et tema on kõiki Eesti kuulsusi käega katsunud. Isegi presidenti. Ja staaride probleeme lahendanud. “Igasuguseid, küll perekondlikke, küll isiklikke,” poetab ta vaikselt. Tiina lisab, et neist ei ole eetiline rääkida. Nagu ka psühholoogid ja arstid ei avalda oma patsientide muresid.
Ines Aru õppetund
Särtsakad daamid otsustavad hoopis oma töös ette tulnud naljakaid lugusid pajatada.
“See pole just kõige naljakam, kuid vähemalt õpetlik lugu,” arvab Mare ja jutustab: “Mäletan, et pidin Ines Aru jumestama saate “Reklaamiklubi” jaoks. Kartsin kohutavalt. See oli puhtalt austusest. Mõtlesin, et kuidas mina lähen sellist staari katsuma ja talle kulmusid joonistama! Käed lausa värisesid. Äkki käratas Ines: “No, mis sa teed! Tead, kui sa ka selle kulmu viltu joonistad, tee nägu, et see pidigi nii olema. Enesekindlust on vaja.” Sellest mulle piisas. Olen siiani tänulik korraliku õppetunni eest.”
Ei tunne isegi oma tööd ära
Tiina sõnul ei aima tihtipeale vaatajad, kuidas üks või teine grimm on tehtud. Samamoodi nagu vaatajal ei ole aimu filmitrikkidest ega ka eriefektidest. Tiina räägib, et kolm aastat tagasi grimeeris ta filmi “Minu Leninid” tarvis viis Leninit. Pärast telekast filmi vaadates ei tundnud ta isegi oma käe all valminud näitlejaid Lenini rollis ära. Tiina oli seda tööd põhjalikult ette valmistanud, raamatukogudes Lenini pilte paljundanud ja Iljitði kohta kirjandust lugenud. Tiina sõnul tuleb grimeerijal kõvasti eeltööd teha. Tiina ja Mare on külastanud küll vähihaigeid, küll surnukuure ja muid asutusi. “”Kõrbekuu” filmi tarvis küsitlesin üht tuttavat arsti, et mis juhtub inimesega, kui ta on 40 päeva söömata ja siis sööb liha. Arst väitis, et see inimene annaks otsad, kuid stsenaarium nägi ette muud,” räägib Tiina.
“Hollywoodis tehakse kõik arvutiga, varsti võetakse ka meil leib käest,” ohkavad grimeerijad. Grimeerijatele aga meeldib käsitöö, see on lõbus ja huvitav. “Näiteks praegu telerites jooksva Hapsi reklaami tegemine. Tüdruk võtab klaasi ja viskub voodile, talle tuleb meik näkku ja soeng pähe. Tegelikult on see tehtud tagurpidi. Tegin ta alguses täiesti valmis ja siis hakkasin tema soengut voodi serval lahti katkuma ja meiki maha võtma. See oli tõsine katsumus. Isegi voodilina kortse ei tohtinud nihutada,” naerab Tiina.
Käiku läks ka näitleja päris habe
Mare räägib, et tema on kõige rohkem vaeva näinud seriaali “Vanad ja kobedad” tegemisega. Samas oli see Mare sõnul ka väga lõbus kogemus. “Maie ja Silvi (Henrik Normann ja Madis Milling - toim.) olid mulle suured sõbrannad. Nii kahju, et seriaal ära lõppes,” vaatab Mare nukral ilmel kaua aknast välja ning äkki kostab: “Vähemalt oskavad nad õigel ajal lõpetada!”
“Oh, mul oli “Vanade ja kobedatega” hea nali,” meenub Marele äkitselt midagi, mis teda hirmsasti itsitama paneb.
“Mul oli vaja filmimise ajal Silvist ehk Millingust surnumatja teha kohe haua äärel, et Milling saaks kahes rollis mängida. Pidin Millingule kähku habeme ette kleepima, aga see ei tahtnud kuidagi loomulik jääda. Võtetel oli õnneks ka habemik näitleja Toomas Lubi, kes mängib seriaalis Küti Otti. Mis mul muud üle jäi, lõikasin Toomase habemest karvatuuste ja kleepisin Millingule juurde.”
Greta Kaupmees
