Sõda algab homme
Sel kevadel jääbki mul vist kartul maha panemata, nii kiire on! Sihukest mahtrat pole enam ammu näinud, viimati ehk millalgi 50-ndate alguses, kui me igal kevadel koos sõprade metsavendadega hästi ihutud vikatid võtsime ja partekomiteedes “niitmas” käisime.
No sel kevadel mina enam loomulikult kedagi ei “niida”, silmad pole enam endised, aga see-eest “niidavad” teised ja mina pean lepitajaks ning tohterdajaks olema, et eesti poliitikute kari maa pealt sootuks otsa ei saaks.
Neil päevil käis minu juures Mart Laar, ta ikka tuleb mulle vahel appi põrandariideid kloppima ja laelambi pealt tolmu pühkima – mina, vanamees, ju ise sinna enam ei ulatu! Rääkisime siis juttu ning Laar kaebas, kui raske elu tal on. Et Tallinnas on kõik omavahel tülis, Reformierakond haub Jüri Mõisa vastu kurje plaane, Jüri Mõis ise aga on samuti päris metsikuks läinud, istub oma kabinetis nagu peni kuudis ja üksnes lõriseb, kui keegi uksele koputab. Ning siis on veel kelamlased, kes on vihased, et nende meest presidendikandidaadiks ei valitud, ilmuvad täiskuu öösi Laari akna taha, suured kalbed silmad pungis, sisisevad ning katsuvad pulgaga õhuakna haaki lahti teha. Ja lõppude lõpuks liigub mööda pealinna terve kari inimesi, kes tahaksid sõita koju Elvasse ning Oravale, aga ei saa, kuna Toivo Jürgenson lõpetas rongiliikluse. Orava ja Elva inimesed on seetõttu muidugi väga pahased ning õhutavad mässu.
“Selle häda vastu leiab ju rohtu, sa lase Jürgenson lahti ja pane rongid uuesti käima!” õpetasin mina, aga Laar vastas, et ta ei saa seda teha, kuna Jürgensonil on nooruke vend Kalle toita ning tema süda ei luba ühte peret sel kombel viletsusse tõugata.
“Aitab sellestki, et mina õnnetu olen,” ütles ta kurvalt, võttis taskust patsahkami pabereid ja näitas mulle artikleid ning luuletusi, kus teda sõimatakse ja koledal kombel neetakse.
“Neid trükitakse Hundisilmal,” teadis ta. “Savisaar on sinna suure salatrükikoja rajanud ning muudkui ässitab minu ja valitsuse vastu. Ütle, Ivan, miks on inimesed nii õelad?”
Ei osanud mina selle küsimuse peale midagi vastata, soovitasin pöörduda mõne kirikuõpetaja poole. Aga kui Laar läinud oli, võtsin minagi kepi pihku ning kõndisin linnavalitsusse.
Mõisa kabineti ümbrus näis välja tõeliselt mahajäetuna. Sekretäri tool oli tühi, lävel vedelesid aga näritud kondid ja paar väga pikka, hoolikalt puhtaks lutsitud latika luukeret. Koputasin uksele, sees uriseti. Võtsin kepi kindlamini kätte ja lõin ukse valla.
Jüri Mõis istus oma laua taga, hambad paljad. Alguses näis, et ta tahab minu juurde söösta ja mind hammustada, aga ma hoidsin keppi hoiatavalt enda ees ning linnapea jäi paigale. Küsis ainult:
“Mis sa tahad? Mulle ei meeldi, kui minu juurde sisse tullakse!”
“Kuidas sa, Jüri, sihukeseks murdjaks loomaks oled muutunud!” imestasin mina. “Ennemalt olid ikka ilus ja viks poiss, nagu kompu! Aga nüüd – vaata, millised su sõrmeküüned on! Hirmu ajab peale!”
“Peabki ajama!” ütles Mõis ja tuli laua tagant välja, nii et ma võisin näha, et ka tema tagakäppade – või ei, ikka jalgade – küüned olid pikaks kasvanud ning krabisesid parketil. “Mind tahetakse siit välja suitsetada, aga mina ei lähe! Mina kaitsen oma koobast! Kes mind püüda tahab, sellele ma kihvad sisse löön ja ära söön!”
Ja hakkas jälle lõrisema ning lähenes mulle kuidagi külg ees, nii et ma pidasin targemaks ukse kinni virutada ja vaadata, et eluga minema saab.
Läksin siis volikogu majja, Rein Voogi juurde. Seal istus koos kogu Reformierakond, seinal suur Tallinna kaart ning Rein Voog tõstis selle peal lipukesi ringi, nagu juhiks lahingut.
“Aa, Orav!” ütles Voog mind nähes. “Tubli, et sa meie juurde tulid! Oled valinud võitja poole! On ainult päevade küsimus, mil me otsustavale pealetungile asume ning Jüri Mõisa pihuks ja põrmuks lööme!”
”Ei tea, ta on praegu õige marus!” kahtlesin mina. “Umbes nagu minu vana Muri, kui ma tal puuki tahan välja tõmmata.”
Rein Voog naeris ja kummardus minu poole.
“Ah, Ivan!” ütles ta. “Ära muretse! Kas sa siis ei tea, et Priit Vilba poolt tellitud piletiautomaadid on peagi kohal! Jah, meie imerelv on viimaks valmis saanud! Mis saab Jüri Mõis teha, kui linnavalitsuse ette sõidavad tuhanded trollibussid, pardal laetud piletiautomaadid ning iga automaadi taga ustav reformierakondlane, sõrm päästikul? Me pühime Mõisa ja kogu tema kamba maamuna pealt igaveseks!”
Ning ta naeris hüsteeriliselt, samal ajal kui teised reformierakondlased hüüdsid: “Tallinn vabaks!” ja kõlistasid kannuseid.
Lahkusin rusutuna ja kiirustasin koju, kus asusin rajama kartulikeldrisse punkrit, kus sõjapõgenikest poliitikud võiksid peavarju ning kõige lihtsamat arstiabi leida. Süda kohe ütles, et seda läheb peagi tarvis.
