Sõjakirves on välja kaevatud
Vahepeal läks elu juba nii rahulikuks, et ma hakkasin veel raugaeas kaalus juurde võtma, häbi rääkidagi! Aga mis sa saad parata, kui Eesti on iseseisev, tiblad püsivad vagusi ja sul pole muud muret, kui aeg-ajalt vitsaga Toompealt läbi käia ning mõnele ulakale poliitikule vastu sääri nähvata.
Ega siis seda saa võrrelda selle mahtraga, mida ma punausside vastu sõdides nägin! Need Eesti poliitikud on ju vahel rumalad küll, aga samas on nad mulle ikkagi justkui oma lapsed, nendega kaua ei tõrele. Ikka läheb meel härdaks, kui näed, kuidas nad õnnetut nägu teevad ja pintsakukäisega nina pühivad. Lööd käega ja lased noortel omasoodu talitada, kõmbid koju ja lähed ahju peal pikutades rasva.
Kuid viimasel ajal on olnud kuulda uudiseid, mis minusugusel vanal sõjaratsul sõõrmed taas võbisema panevad. Juba mõni aeg tagasi saatis mu hea sõber Fred Jüssi mulle taltsa pardiga sõna, et Kirde-Eestis on Vene piiri poolt kuulda vaikset, kuid kuidagi tuttavat heli. Fred ja tema sõber Rein Maran olid ju omal ajal minu kõige ustavamad abimehed, kes aastaid metsas peidus püsisid ning oma foto- ja filmikaameratega tänuväärt tööd tegid – samal ajal kui ametlik ajakirjandus rahvast kõigest jõust pettis ja lollitas, jäädvustasid Fred ning Rein ausaid kaadreid rästikute, herilaste ja tutkaste elust. Päris palju nende filmitut õnnestus ka üle piiri toimetada ning välismaalased nägid oma silmaga, millist elu tegelikult kommunistlikus impeeriumis elatakse ja kuidas kärnkonnad vaevlevad. Ka pärast Eesti iseseisvumist jäid Jüssi ja Maran igaks juhuks metsa ning olid mulle, vanale mehele, silmade ja kõrvade eest. Seepärast suhtusin ma Fredi teatesse väga tähelepanelikult ning palusin viivitamatult uus part teele saata, kui Venemaa poolt tulev heli tugevneb. Ja vaevalt paar päeva hiljem saabuski uus sõnum – Fred Jüssi oli kummalises helis ära tundnud vana Nõukogude Liidu hümni! Vaat mida tiblad jälle laulma on hakanud!
See uudis lõi mu jalule. Asusin kohe oma aeda mineerima, välisukse ette kaevasin lõksu, puhastasin ära kartulisalvest algava salakäigu ja loopisin teeradadele mürgitatud sihvkasid, mille abil ma omal ajal hävitasin pataljonide kaupa vene soldateid. Uudised idast kiirustasid mind aina tagant. Teatati, et tiblad on viinud oma raketid Königsbergi – linna, mille Stalin omal ajal vanale ja haigele Kalininile kinkis, nii et kogu kena saksa linnake peagi jõledalt vanamehe reumarohust haises ja pärast seda kui Kalinin veel ka püksi laskma hakkas, ausate inimeste poolt hüljati. Selle vaese linna peksis Putin nüüd rakette täis, ilmse kavatsusega meid ümber piirata. Saatsin otsekohe Laarile kirja, milles soovitasin panna kõigi naistearstide ja luuletajate sappa politseinuhk, kuna me mäletame ju hästi Varest, Semperit, Allet ja teame, et just luuletajad ja naistearstid on kõige reeturlikum tõug, kes ainult ootab, millal saaks tiblale tagumikku pugeda. Ise aga ihusin ära oma sepavasarad ning valasin jalutuskepi sisse tina.
