Sõjaromantikud said seriaali

“Sõda on kõige muljetavaldavam ja mõjusam elamus, mida üks mees kogeda võib. Seepärast oli sõjaväeteenistus kindlasti mu elu kõige mälestusväärsem faas.”

“Ja ma ei kohku tagasi kinnituse ees, et see pakkus mulle enim rahuldust ka kutsealaselt.” Nii kirjutas Hans-Eberhard Brossok 1991. aastal oma mälestuste epiloogis (e.k 1999).

Ka selle, lugematute auhindadega pärjatud teleseriaali esimese osa järgi otsustades oli ja on suurtükiväeleitnandil Brossokil miljoneid mõttekaaslasi ning filmimeistrid pöörduvad ikka ja jälle Teise maailmasõja juurde, aina kõrgemal kunstilisel ja tehnilisel tasemel.

Film põhineb ameerika ajalooprofessori Stephen Ambrose’i samanimelisel raamatul. Raamat ja seega ka seriaal käsitlevad ühe USA eliitüksuse, 101. langevarjurite diviisi 506. rügemendi E-kompanii väljaõpet ja võitlusi alates formeerimisest 1942. a kuni sõja lõpuni Euroopas 1945. a.

Kümneosalise sarja esimene osa algab kompanii liikmete noorteajaga Toccoa väljaõppelaagris Georgia osariigis ja lõpeb nende lennukitele asumisega kahe aasta pärast, 5. juunil 1944, et jõuda teise rinde avamise ajal alla visatud Saksa tagalasse Normandias samaaegselt esimeste Ameerika ja Inglise dessantüksuste maabumisega Normandia rannikul.

Langevarjurite üksused oli Teise maailmasõja ajal uus väeliik ja eliitväe oreooli on need säilitanud tänapäevani. Langevarjuga hüppamine ise eeldas keskmisest suuremat vahvust, samuti ülesanded, mida vastase tagalasse heidetud meestel täita tuli. Vahvus üksi ei korva füüsilist toimetulekut, ka filmis demonstreeritakse väljaõppelaagrite kehalisi harjutusi mahukalt ja mitmest rakursist. Veidi ilustatud sõjaväeelu koos määrustikujärgse jõhkrusega, mis on karm, aga vajalik. Siinkirjutajale avaldasid kõige suuremat muljet hoopis ülipikk ja põhjalik väljaõpe ning varustus, toitlustamine ja olme sel ajal. Ehkki tegemist oli eliitüksusega, paneb elukogenum eesti mees tähele, et Nõukogude armee ei olnud ka 40 aastat hiljem (rääkimata Teisest maailmasõjast) saavutanud pooltki selle tasemest. Millega see kompenseeriti, näeme langenute arve võrreldes.

Korduvad sõja motiivid

Lugu ise on esimeses jaos trafaretne: väljaõppelaager, sisemise sideme kujunemine meeste vahel, hea ülem (rühmaülem leitnant Winters) ja halb kõrgem ülem (kompaniiülem kapten Sobel). Nüüdisaegne film Teisest maailmasõjast ei saa läbi juudiküsimuseta, siingi näeme kaklust juudist ja itaallasest Ameerika kodanike vahel, sest viimane nimetab kapten Sobelit Aabrami pojaks. Sõjalugude motiivid korduvad. Need, kes on lugenud kas või Irwin Shaw’ teost “Noored lõvid” või Norman Maileri raamatut “Alasti ja surnud”, tunnevad filmi vaadates korduvalt äratundmisrõõmu. Reamees Ryani ärapäästmisest rääkimata.

Hoolimata tõlkeapsudest, mis kohati viitavad nõukogude traditsioonile kasutatud terminoloogias (ülema asemel komandör, langevarjurite üksuse asemel õhudessantüksus, esimene leitnant ülem- või vanemleitnandi asemel), ning lihtsama vastupanu teed minekust seriaali pealkirja tõlkimisel oli seda filmi laupäeva õhtul ETV-st päris mõnus vaadata.