Sony pakub uueks koduloomaks robotkoera

Teisipäeval üksnes interneti vahendusel müüki paisatud 5000 Aibot – 3000 Jaapanis ja 2000 USA-s, hinnaga 2500 dollarit ehk ligi 37 400 krooni - müüdi ära mõne tunniga, kuid juba on kostnud ka kurtmisi, et ega see asjake ikka päris koduloom ole. REUTERS

Elektroonikahiiglane Sony pani sel nädalal müüki uue kodulooma, kes ei vaja ei viiel moel tasakaalustatud toitu ega vihmaselgi hilisõhtul väljas käimist ja kelle saab soovi korral südamerahuga kappi pista. Vaja on vaid ligi 40 000 krooni ning kannatust oodata, sest esimene partii robotkoeri müüdi teisipäeval mõne tunniga ära ning uusi niipea ei tule.

Robotkoer nimega Aibo meenutab tõepoolest päriskoera, on suurune, suudab käia ja mängida, istuda ja lamada ning on piisavalt nutikas isegi mõningate trikkide tegemiseks. Aibo suudab ilmutada rõõmu ja viha, oskab käsu peale ka tantsida ja kuigi paljuski jääb ta muidugi päriskoertele alla, saab ta hakkama ühe asjaga, mida ka kõige nutikamad koerad ei suuda – Aibo võib mõne muusikapala esitada. Ta suudab ka õppida ning teeb vahet sõbralikul patsutamisel ja karistaval hoobil, naudib mängimist ning liputab isegi hea tuju väljenduseks antennilaadset saba, välgutades seejuures veel rohelisi silmigi.

Seejuures pole ta sugugi vaid üleskeeratud ja patsutustele-silitamistele reageerima programmeeritud nukk, vaid suudab liikuda ükskõik millises ruumis ilma seina vastu põrkamata või ette jäävate esemete otsa komistamata. Tänu peas olevale kaamerale ja infrapuna sensorile näeb ta nii seinu kui oma mänguasja - komplektis kaasas olevat palli, millega ta suudab mängida nii iseseisvalt kui ka siis, kui peremees seda tema ees veeretab.

Siiski pole Aibo, kelle nimi tuleneb nii jaapanikeelsest sõpra või kaaslast tähendavast sõnast kui ka ingliskeelsest Artificial Intelligence Robot ehk tehismõistusega robot, võimeline aru saama sõnades öeldud käsklustest. "Istu" ütlemisest pole kasu, küll aga istub ta kuulekalt siis, kui kaugjuhtimispuldil vastavat nuppu vajutada. Samamoodi puldilt käsklusi andes saab Aibot sundida kindlas suunas liikuma ning teda on võimalik programmeerida näiteks hommikul peremehe magamistuppa tulema ning õigel ajal äratuseks häält tegema.

Tehnilises mõttes on tegemist robotiga, mille suurus on ilma sabata 27,5 korda 26,5 korda 15,5 sentimeetrit, kaal 1,6 kilogrammi. Peas on telekaamera, kahel pool "kõrvadeks" stereomikrofonid, suus väike kõlar. Neli jalga ja pea saavad liikuda üles-alla, edasi-tagasi ja kõrvale vasakule-paremale, saba liigub üles-alla ning mõlemale poole kõrvale, suu üksnes üles-alla ehk siis lahti ja kinni. Hulga sensorite ja eelprogrammeeritud jalgade, pea- ja sabaliigutustega suudab ta liikuda kuus meetrit minutis, reageerida välismõjudele ning tegutseda vastavalt saadud informatsioonile - seda tänu 100 megahertsise, 64-bitise protsessoriga ja 16 megabaidise mäluga "ajule". Komplektiga kaasas olevad kaks taaslaetavat liitium-ioon patareid pistetakse sisse saba alt.

Teisipäeval üksnes interneti vahendusel müüki paisatud viis tuhat Aibot - 3000 Jaapanis ja 2000 USA-s, hinnaga 2500 dollarit ehk ligi 37 400 krooni - müüdi ära mõne tunniga ning juba on ka kurdetud, et ega see asjake ikka päris koduloom ole. Suurimaks hädaks olevat vajadus Aibot laadida, sest ise ei oska robotkoer seda teha. Patareid peavad vastu 90 minutit ning kuna laadimiseks kulub neli tundi, siis saab Aibo tegutseda vaid üheksa tundi päevas. Sony on lubanud, et järgmise põlvkonna Aibo oskab ka ise patareisid laadima minna, seni aga tuleb leppida sellega, et kui koer väsib - see tähendab kui patareid tühjaks hakkavad saama - heidab ta pikali ning siis tuleb ta tõsta kõhuli laadijale. Kurdetakse ka selle üle, et kuigi Aibo käitub paljuski nagu päriskoer, on ta siiski mingi tobe hübriid. Pretensioonikad tarbijad arvavad, et Aibole olekski tulnud jätta vaid koeralikud käitumismaneerid, mitte aga lisada sabaliputamisele silmade vilgutamist või haukumislaadsele häälele veel ka piiksumist ja signaalitamist.

Neist väikestest hädadest hoolimata on enamik uue lemmiklooma õnnelikke ostjaid vaimustunud. Üks katseloomaga mänginud Ameerika ajakirjanik tunnistas, et juba kümmekonna minuti pärast rääkis ta masinaga nagu võiks too tõepoolest jutust aru saada. Vaimustav on ainuüksi see, kuidas Aibo oma roosat palli taga ajab. Aibo oskab ära tunda roosa värvi, leida enda lähedusest taolist värvi asja, selle juurde minna ja seda toksata. Kui aga keegi palli edasi lükkab, läheb Aibo sellele järele.

Liigutav on vaatepilt, kuidas Aibo istub keset tuba maha, "plaksutab" esikäppadega, sügab kõrva tagajalaga. Kui ta külili panna, siis suudab ta end püsti ajada. Kui talle pea peale patsutada, siis ta kas istub kenasti maha, sitsib veidikeseks tagajalgadele tõustes või tõstab püsti seistes üles ühe tagajala ja toob kuuldavale asjakohase vedelikusolina. Ühel katsemudelil oli seejuures lisatud veel ka väikese "pissisortsu" laskmine. Ja kuigi ta veel sõnalistest käsklustest aru ei saa, töötavad Sony konstruktorid pingsalt just selle funktsiooni lisamise kallal.

Nutikad masinad abiks koduses majapidamises

Mitu firmat maailmas valmistavad roboteid koduse majapidamise tarbeks, näiteks koristamiseks. Hiljuti teatati vanureid abistava robotkassi turule toomisest.

Üks taoline on programmeeritav robot nimega Cye, mis erinevalt neljajalgsest Aibost liigub ratastel. Talle saab "pähe taguda" nii tubade plaani, milleks on vaja küll ka spetsiaalset arvutiprogrammi. Arvuti on raadiolainel ühendatud Cyega ning umbes paari tunnise "õpetamisega", see tähendab arvutihiirega ekraanil liigutades teda risti-põiki läbi ruumide suunates, veereb ta läbi kõik nurgad ning jätab tubade plaani meelde. Edasi saab Cye juba iseseisvalt hakkama ning kui talle haakida külge väike vagun, saab sinna laadida kuni viis kilo laadungit. Ligi kümme tuhat krooni maksvaid Cyesid tootva Ameerika firma Probotics asutaja Henry Thorne kasutab teda näiteks mustade toidunõude söögitoast kööki transportimiseks - piisab vaid arvutis märksõna köök klikkimisest, misjärel Cye vurabki sinna.

Teises firmas Eureka on meisterdatud robot-tolmuimeja. Ligi seitse kilogrammi kaaluv taaslaetavatel patareidel töötav nutikas masin suudab valgussensorite abil puhastada kogu toa ilma seinte otsa sõitmata või madalama laua alla kinni jäämata. Esimese hooga asub see robot puhastama seinaääri, tehes sedamoodi toale tiiru peale. Edasi liigub ta järjest väiksema läbimõõduga ringe tehes.

Jaapani elektroonikafirma Matsushita tuli sel kevadel lemmikloomade turule Tama-nimelise robotkassiga. Erinevalt vaid lõbuks mõeldud Aibost on Tama ülesanded rohkem praktilist laadi. Tama on näiteks mobiiltelefoni abil või muul moel ühendatud internetiga ja kontrollkeskusega, mis võimaldab sotsiaaltöötajatel saata vanuritele kohalikke uudiseid, meditsiinialast teavet ja julgustada neid reipamalt oma elupäevi edasi elama. Tama suudab öelda 50 lauset alates tujutõstvatest fraasidest ("Täna on tore päev, laulame koos.") kuni praktilisema infoni ("Täna on kolmapäev ja sa pead minema polikliinikusse."). Keskusest saab jälgida seda, mil moel vanainimene robotkassiga mängib või tegeleb. Kui Tama räägib ja juba pikema aja jooksul ei vasta talle keegi, siis on ehk vanuriga midagi korrast ära.

Kaivo Kopli

Robotkalad silmailuks ja sõjapidamise täiustamiseks

Intelligentsed äravahetamiseni sarnased robotkalad hakkavad peagi ookeanides ringi mulistama ja teaduse huve teenima. Taolisi elusatele "liigikaaslastele" sarnaseid tehiskalu meisterdatakse parajasti mitmes USA ja Jaapani uurimisinstituudis.

Viimaseks saavutuseks selles vallas oli möödunud kuul demonstreeritud robotkala, mille tehislikkuse suutvat lihtne inimene avastada vaid siis, kui lähedalt eluka silma uurida. Meistriteosega on hakkama saanud Jaapani eelkõige laevaehitusele keskendunud hiigelfirma Mitsubishi Heavy Industries tehnikud, kellel kulus selleks neli aastat ja enam kui miljon dollarit. Kallis plastikust ja minimootoritest koosnev kala on 60 sentimeetri pikkune, kaalub 2,6 kilo ja liigub maksimaalselt poolesõlmelise kiirusega. Pärast pooletunnist ujumist on kunstkala patarei tühi ja koos liikumisega lõpeb ka otseülekanne, mida edastab videokaamera, mille miniobjektiivid on kala silmadeks.

"Meil on täiesti pöörased plaanid. Tahame ehitada omalaadse veealuse juura ajastu pargi, kus ujuvad väljasurnud mereelukate koopiad," rääkis kala autor Yuuji Terada. Peale turistide lõbustamise oodatakse aga robotkaladelt suurt teaduslikku panust - Kuigi Mitsubishi suurepärast tehnikasaavutust näidati uhkusega ajakirjanikele, kuuluvad Jaapani teadlaste uurimuste tulemused praegu veel sõjasaladuste hulka. Eelkõige on täielikuks saladuseks robotkala sisikond, mille kohta avaldati vaid, et nende sisemus sarnanevat allveelaevale. Terada usubki, et robotkala eeskujul hakatakse täiustama Mitsubishi toodetavaid allveelaevu.

Sarnaste projektidega pead murdvad Ameerika teadlased on infot veidi heldemalt jaganud. Näiteks vennad Michael ja George Triantafyllou töötasid USA-s Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis välja kunstliku tuunikala Charlie, kelle skeleti moodustavad metallribid ja kelle seljalülid on omavahel seotud alumiiniumliigestega. Charlie südameks on liikumismehhanism, mis oma rataste ja köiekestega meenutab lennukite mehhaanilist juhtimistehnikat. USA teadlased tahavad kalakese abil selgeks saada, kuidas suudavad suured isendid vees liikuda isegi enam kui 40-sõlmelise kiirusega. Charlie ja tema järeltulijad peavad ka teadlastele selgitama, kuidas suudavad kalad end imekitsaski ruumis ringi pöörata - mõnedele piisab ringipööramiseks isegi raadiusest, mis on kümme protsenti nende keha pikkusest. Ka kõige liikuvamad laevad vajavad selliseks manöövriks nelja laeva pikkust raadiust.

Merit Kopli