Soome emad nõuavad enamat
Ometi on soomlastel ja eestlastel ka mõndagi ühist.
“Oi, tere! Kuidas läheb, me pole nii ammu näinud! Pean nüüd jooksma, aga sa ikka helista mulle vahel, sul ju nüüd aega,” naerab soomlannast tuttav, keda Helsingi kesklinnas titevankrit lükates juhuslikult kohtan. Tema ei kiirusta veel laste hankimisega, karjääri ei saa ju pooleli jätta.
“Mina näe, jätsin, armastuse ja laste pärast,” mõtlen endamisi, kuid jätan ütlemata. Sest tuttava äsjalõppenud Hispaania-reis ning moekad saapad kaaluvad hetkel minu jaoks rohkem kui armastus.
Uusi riideid pole ma juba aastaid ostnud. Noh, vähemalt mitte endale. Ja üleüldse – ei teatrit (lapsehoidjat ei usalda, aga vanaema käib tööl ja elab uut noorust läbi), ei külalisi (meile ju ei sobi tulla, meil on titt), ei armuelu (väsimus jõuab voodisse ammu enne meid). Ühesõnaga, mitte midagi peale ema rolli.
Mis mul viga, ma ju nüüd kodune: pole vaja meigi, juuksuri ega kostüümide peale raha kulutada Ainult endale ning vihapursete ning pisarate saatel oma mehele julgen rääkida sellest, kui üksi ma ennast oma kallitega vahel tunnen. Maailm aina pöörleb ning kõik muutub nii kiiresti, tempos püsimine on raske, tekitab stressi ning paneb iseennast kordamööda vihkama ja haletsema.
Kuid õnneks on mu elus ka paremaid päevi – päevi täis rõõmu ja naeru ning seda just tänu lastele. Sest nelja seina vahele tekib kodu ja abielust saab pere lapseootuse ja sünniga. Mis parata: kuigi emaks olemine on amet, mida õpetab elukool, on selle kooli lõpetanuile ette nähtud kõige rohkem abiraha ehk lastetoetus.
Medal peab ikka kahe poolega olema, selle olen ära õppinud. Ja kuigi medali üks pool teeb mõnikord meele mõruks ning teist poolt pole alati käepärast võtta, on see teadmine kokkuvõttes siiski lohutav. Minul ja veel paljudel teistelgi emadel jätkub lootust, et sest medalist kasvab välja emaduse-ausammas. Selline kolmemõõtmeline. Kunagi.
Lastega perel on Soomes hea
Lastega perel on Soomes igas mõttes turvaline elada. Kui just mitte arvestada mõttemalli “alati võiks paremini olla”. Ent rääkigem sellest, mis on.
Soome on üks vähestest maailma riikidest, kus koolisöök on juba 50 aastat olnud tasuta. Ja lapsed söövad, sest toit on tõepoolest maitsev ning mitmekülgne. Selles saab lapsevanem ise veenduda, sest laupäeval annab kohalik leht täpse ülevaate algava nädala menüüst.
Soome uhkuseks võib pidada tervishoiu kõrget taset, töötaja huve kaitsvaid ametiühinguid, äärmiselt lastesõbralikku koolisüsteemi, elulähedast ja inimsõbralikku laenumajandust jpm. Lisaks muidugi kõikvõimalikud toetused.
Soome naine tahab emaks saada ning kindlasti rohkem kui vaid ühe korra. Kahe lapsega pered tunduvad siin olevat tavaline. Pärast mõne aasta tagust suurt majanduskriisi on juba neljandagi lapse sünd tavaliseks muutumas. Tõsi, tegelikkuses, s.t statistikas on soome peres keskmiselt 1,6 last.
Soomlane väärtustab emadust
Lapse planeerimine, ootamine, sünnitamine ja kasvatamine on Soomes püütud võimalikult lihtsaks teha. Teadagi, ükski võim ega valitsus ei suuda olematuks teha süda-paha-hommikuid ja paisuvat kõhukest, ent tulevase ema ainsaks mureks ja stressitekitajaks võivad need siin jääda küll.
Et saada n-ö emaduse abiraha, peab Soomes elav naine olema rase juba vähemalt 154. päeva. Siis saab juba valimagi hakata, kas soovid abi rahas ehk 760 marka (1998 krooni) ühe lapse kohta (kaksikute puhul siis topelt), või hoopis n-ö beebipakina. Vähemalt meie pere meelest on viimane suurema väärtusega, sest uhiuusi beebiriideid ei saa selle raha eest sugugi nii palju, kui sisaldab suur beebipakk.
Selles asju täis pappkastis on spetsiaalne satsiline kardin, madrats, aluslina, tekk ja tekikott, millest saab vastsündinule armsa ning sobiva suurusega voodikese. Meie poja magas sellises pitsvoodis peaaegu viis kuud. Beebipakis on ka riided: 4–6 särki, pluus ja body, 2–3 paari pükse ja sukkpükse, mähkmekiled ja marlimähkmed (!), juhuks kui tita on allergiline, 5–6 paari sipupükse, õhukesed ööriided, suve- ja talvekombinesoon jpm.
Seda kõike jagub lapsele pooleteiseaastaseks saamiseni (suurused 60–80 cm). Lisaks on pakis esimene mänguasi, juuksehari, saunarätik, magamiskott, beebikreemid, imemislutt, lutipudel ning emmele-issile loomulikult kondoomid ja sidemed. Loomulikult sellepärast, et ema saaks enne järgmist sünnitust ka puhata ja naine olla.
Mida arvavad soome pered?
Veidi enne parlamendivalimisi eelmise aasta märtsis avas Mannerheimi Lastekaitse Liit maakondades omamoodi usaldustelefoni, teemaks “Noored pered, lastega pered ning parlamendivalimised”. Toimuvat siinses ajakirjanduses jälgides sain äkki aru, et riigipiirist ja keelest hoolimata on inimesed igal pool sarnased. Valulävigi on.
Nooh, võibolla ehk taluvad eestlased soomlastest pisut rohkem nii ülekohut kui ka raskusi, ent häält teevad pikapeale mõlemad. Lahtiseletatult: osa helistajatest suhtus küüniliselt nii valimistesse kui ka valitavatesse. Ikka stiilis, et “mis neil seal üleval viga meie, maksumaksjate, kulul ilusaid sõnu teha”, või et “mis vahet seal on, kelle poolt hääletada, nagunii ei muutu midagi”.
Või siis selline arvamus: “Saadikud ja paljud kandidaadidki on sinisilmsed ja elavad ebareaalses maailmas. Nende suurim soov on kindlustada iseenda tulevik ja pension. Paljudel neist pole lapsigi. Vähemalt mitte väikseid. Või kui ongi, siis on ju imelihtne neid saadikupalgaga toita ja katta!”
Igatahes koguti tookord kuumale liinile helistanute mõtted ka kokku. Mis selgus?
Perede suurim soov on hoida ja kasvatada oma lapsi võimalikult kaua kodus.
Ema peaks lapse kasvatamise eest saama palka, millest arvatakse maha tulevane pensionilisa. Praegusel juhul saab ema n-ö kodust pensionile minnes vaid riigipensioni.
Kui ema võtab lisaks oma lastele hoida ka tuttavate mudilased, siis hakkab ta neilt raha ehk töö eest palka saama. Sellest lähtuvalt tundub soome peredele kummaline, et oma laste kasvatamise ja hoidmise eest naine raha ei saa.
Helistajad oli veendunud, et lastega kodus “olemine” (?!) – see sõna väljendab tegelikkuses ju hoopis midagi muud! – pole häbiasi. Sellest hoolimata tunnevad paljud koju jäänud emad end selles rollis muidusööjatena.
Ah jaa, mõni aeg tagasi käis siin uudistest läbi ettepanek õmmelda Soomele veel üks ministriportfell – pereministrile. Praegu valitavat materjali, välja on pakutud paber ja present...
Rohkem lapsi, rohkem toetust
Lootust ja abi annab Soome Rahva Pensioniamet (KELA) võrdselt nii soomlasele kui ka kohaliku sissekirjutusega ja kindlustatud välismaalasele. Kui eestlase jaoks tunduvad summad muinasjutuliselt suured, siis siinset elatustaset arvestades on rahanumber sobilik. Nii vähemalt tundub alguses.
Nüüd siis numbrid. Lastetoetus on
esimese lapse puhul 535 marka (1407 krooni) kuus
teise lapse puhul 657 marka (1727 krooni)
kolmanda lapse puhul 779 marka (2048 krooni) jne.
Kui peres on üks alla kolmeaastane laps, saab ema tema kodus kasvatamise eest 1500 marka kuus (3945 krooni) toetust. Iga järgmise alla kolmeaastase lapse puhul on see summa 500 marka ning eelkooliealise lapsega kodus kooli algust ootavale emale makstakse 300 marka. Lisaks on vanematel võimalus saada nn kodus hoidmise abiraha, mille ülempiir on 1000 marka. Siin hakkavad juba rolli mängima ka pere sissetulekud ja liikmete arv.
Vanematel on õigus küsida
Tegelikult pole varemgi lastega kodus olemise eest makstud. Enne sõda polnud isegi lastetoetusi. Pissi-imevaid mähkmeid polnud leiutatud, olemasolevad pesti käsitsi ning keedeti samal tulel kui pere lõunatki.
Võib tunduda, et tänapäeva soome ema on ära hellitatud. On tal ju enamasti ka töötav abikaasa (isegi kui oleks töötu, tuleb pere majanduslikult lahedalt välja), mugavustega korter ning lapsigi vaid üks-kaks. Kas saab võrrelda seda siis vana ajaga, kus ainuüksi mudilasi keerles jalus rohkem, kui nimesid suutsid meeles pidada, muudest hüvedest rääkimata?
Kõik see on õige. Ainult et me ise pole enam need vanaaegsed. Ja ühiskond on pärast sõda samuti muutunud.
Olin sügavalt hämmeldunud, kui ühe hiljuti Eestis võimul olnud valitsuse lühiajaliselt ametis olnud minister teatas ajakirjanduses, et kui laste hankimine ja sünnitamine on vanemate mure (loe: rõõm), miks siis laste kasvatamisest peaks saama riigi mure. Raha saab ju koguda. Päris hea mõte, kuid millest senikaua elada?
Maailmal on kombeks muutuda. Ning lapsevanematel on täielik õigus süümepiinu tundmata ja valjuhäälselt arvamust avaldada teemal “Kuidas oma lapsi just nüüd ja praegu kasvatada”. Laste kodus (mitte sõimes, lasteaias ega hoidjatädi juures) kasvatamise toetus ei ole ka Soomes ema palk. Seda võib nimetada pigem – parem kui mitte midagi.
Piret Salum
foto: Nipa
