Soontaganal võitlevad muinaseestlased

Pärnumaale Soontaganale on püsti löödud 13. sajandist pärit eesti küla – käivad Õ-Fraktsiooni eestlaste muistset vabadusvõitlust pilava filmi võtted.

Õ-Fraktsioon on omamoodi pretsedent Eesti filmimaastikul. Kamp Tartu ülikooli filmihuvilisi politoloogiatudengeid võttis ühel hetkel pähe, et ega see filmikunst nii keeruline olegi, ja noppis oma esimeste pääsukestega – “Tapja õllejogurt” ja “Tõprad” – hulga amatöör- ja tudengifilmifestivalide auhindugi. Süües kasvab isu ja nüüd nikerdavad nad täispika ajaloolise komöödia kallal, mis detsembriks kinno ja telesse peaks jõudma.

On juba laupäeva varahommik, kui me lõpuks, pärast pea kolmetunnist tiirutamist Loode-Pärnumaal ja lugematuid tulutuid telefonikõnesid (levi ei ole) saame lõpuks jälile, et “Maleva” võttemeeskond on pesa teinud Koonga koolimajja. Pärast davidlynchilikke viirastusi hommikuses udus (väike helesinine mehike keset teed kulpi viskamas) keerame end kooliõuele kuuskede vahele kerra, uni on ütlemata magus. Hommik saabub sookurgede kluugutamise ja Merca (Merle Jääger, filmis Lembitu vanim ja võimukaim naine Lembela) kärehäälse asjatamise peale.

Undruk selga ja sõlg rinda

Exitfilmi oranži mikrobussiga vurab kohale kaasprodutsent Erik Moora, kes teatab redeli hädavajalikkusest Uru puu otsast allaronimise stseeni jaoks. Buss topitakse rekvisiite ja kostüüme täis ja kell 8.20 on umbes kahe-kümnepealine kamp juba rabaservas pikaks võttepäevaks valmis. Ajakirjanik saab poolvägisi linase undruku ja hame ülle, paruka pähe, sõle rinda ja mähised jala ümber. Niisama vaatajaid võtteplatsile tolgendama ei lasta. Režissöör Kaaren Kaer seletab lühidalt stseeni lahti – selgub, et peakangelane Uru (Ott Sepp), kes kuu aega männi ladvas habet on kasvatanud, tuleb nüüd lõpuks alla ja hakkab eestlasi sõtta agiteerima. Idealistliku Uru kaasaks kipub neitsi Ilge (Mirtel Pohla). Kaasa teeb trobikond lavaka teise kursuse tudengeid ja loomu poolest edevad vabatahtlikke, kel soov oma suve ühe teistmoodi elamusega rikastada.

“Täidame kaadri ikka ära,” mõtleb Kaaren kuuldavalt. “Ja ärge astuge helerohelistesse kohtadesse!” peab reĻissöör ekstra maha hõikama, kui juba mitmendat korda tuleb kedagi mülkast mitme mehe jõuga välja kiskuda. Rabapinnas hakkab duublite käigus aina vesisemaks kiskuma. Manivalde selja taha jõudes selgubki, et sentimeetrilindiga välja mõõdetud kauguses on kena heleroheline plats, mis vaikselt, aga järjekindlat jalge all vajub.

“Tee hästi juhm nägu, ole kõigega nõus ja nooguta kaasa, ära ole nii malbe,” dikteerib Kaaren. Hakkab üha enam selguma, mis loomad need muistsed eesti paganad Õ-Fraktsiooni jaoks tegelikult olid. Ühed ütlemata juhmid tegelased, karjas kaasa kisajad, kes nupukusega just silma ei paista. Rügavad tööd ja lasevad aga laulu lahti, kui käsi väsib ja jalg enam ei kanna. Varba vahelt pritsib kauges kaares vett, päike laseb jalga, jahedus ronib kontidesse. Õnneks hakatakse peategelaste suuri plaane võtma ning mass võib pärast kuuetunnist müttamist varvast visata.

Erik, Tõnis ja teised abilised liiguvad võttegraafikust paar päeva eespool. Hetkel ollakse ametis Uru lapsepõlvekodule viimase lihvi andmisega. Kaks kena palkmaja, väike sammaldunud katusega koerakuut. “Majade kokkupanek võttis vist pool päeva, aga vajalikke palke otsiti kaua,” räägib Erik. Üks majadest läheb tuleroaks, kui vallutajad küla laastama tulevad ja väikse Uru kaasa võtavad. 1.–8. augustini on Soontagana maalinna planeeritud suured massivõtted, lahinguepisoodidesse on osalisi oodata 400 ringis.

KOMMENTAAR

Tõsiseltvõetavad amatöörid

Jaan Ruus, filmikriitik

Nad on hoogsad intellektuaalid. Filmitegemise oskusi saab korvata, saab juurde õppida, kuid lehviv vaim kas on või teda pole.

Ma ei tea, kui tõsiselt on “Malev” mõeldud. Kas Mel Brooks on tõsiselt võetav?

Või praegu Rootsis publikut köitev komöödiatrupp Killingganget, kuhu kuulub ka eestlane Andres Lokko?

Omaaegsest kunstiinstituudi Päratrust-Filmist on tulnud nii Rao Heidmets kui Hardi Volmer. Õ-Fraktsioonist mõne aja pärast siis...