“Mulle tundub, et meis on sarnast rohkem kui erinevat – mõned maneerid, ellusuhtumine langeb ühte ja minu arust on meil ühist ka välimuses,” arutleb isaga sügisel tuttavaks saanud Tümür-Ochir Erdenebileg, kel on kingitud kompass siiani alles. Filmimees Mark Soosaare Mongoolias elav poeg leiab, et erinevused tulenevad pigem kasvatusest ja kultuuritaustast.

KIHNU KAPSUNIS MONGOL. “Mul on küll selline tunne, nagu vaataksin peeglisse,” tunnistab Soosaar oma poega silmitsedes. Silmnähtavalt isale sarnaste näojoontega noorel mehel on seljas Soosaare kuulsaks kantud Kihnu mehe rahvarõivas troi. Soosaar ise kannab mongoolia kitsevillast kampsunit ega lase poega silmist.

“Pole talle saanud 34 aastat putru keeta, aga täna hommikul keetsin lapsele kaerahelbeputru ja ajasin ta üles. Ma ei saanud teda üksinda magama jätta – nii vähe oleme saanud koos olla, et iga tund, iga minut on kallis,” räägib Soosaar.

Erdenebileg mõtles viimase aasta jooksul Eestis elavast isast palju. Kui abikaasa aga mullu septembrikuus ütles, et kodus ootab rõõmus üllatus, ei osanud ta aimata, et isa on ta ise üles otsinud. “Ma ei tea, kuidas sõna “sõprus” mõistetakse eesti keeles, aga mongoolia mõistes oleme küll sõbrad,” ütleb ta. Kuigi Soosaar alles nüüd oma pojast avalikkusele räägib, on isa ja poeg varemgi paar korda põgusalt kohtunud.

Lapsepõlves oli Bilgeele (lühend tema nimest) isa eest tema vanaisa Tümür-Ochir, kes T‰ingis-khaanile ausamba püstitamise eest oli nõukogude ajal tagakiusatud rahvavaenlane, nüüd aga mongoolia rahvuskangelane. Kuni kooliminekuni elas Erdenebileg koos vanaisa ja vanaemaga asumisel, siis lubati neid külale ja koolile lähemale kolida. Kui uued võimule tulnud kommunistid vanaisa 1985. aastal jõhkralt tapsid, tõotas ülikooli esimesel kursusel õppiv Erdenebileg endale, et läheb poliitikasse ja jätkab vanaisa tööd.

“Olen olnud mõnda aega parlamendiliige, praegu on paus, sest viimastel valimistel me kaotasime,” räägib Mongoolia demokraatliku partei liider, kes on lõpetanud Mongoolia riikliku ülikooli ajaloo- ja filoloogiateaduskonna ja õppinud Pekingi ülikoolis hiina keelt. Tema ema, kellega Mark Soosaar tutvus Moskva kinoinstituudis õppides, on filmikriitik.

AUSTAB ISA TÖÖD. Kui üks juudi professor poleks isaks saava Soosaare eest kostnud, oleks poja sünd lõppenud talle Moskva kinoinstituudist väljaviskamisega. Aga mitte sündiva lapse, vaid lapse ema kuulsa ja tollal vihatud isa pärast. Aastaid hiljem keelati Soosaarel teha filmi nõukogude lastest. “Mulle öeldi, et selline inimene, kellel on poeg nõukogude ja mongoli rahva suurima vaenlase tütrega, ei saa teha filmi nõukogude rahva lastest,” meenutab Soosaar, kes tegelikult ei teadnudki, kuidas tema poeg kasvab.

Kuigi Soosaare sõnul on ta poeg Mongoolias sama kuulus kui tema Eestis, on Erdenebileg ise tagasihoidlikum. “Kuulsus võib olla paljudel, aga seda, et inimesed sinust ainult häid sõnu räägiksid, on väga raske saavutada,” leiab ta. “Mind tuntakse kui oma vanaisa lapselast ning probleemide ja seaduste järgi, mis ma olen parlamendis algatanud.”

Soosaare tuntusest ega tema tegemistest Erdenebileg varem ei teadnud ega olnud ka kuulnud tema filmidest. Filmi “Isa, poeg ja püha toorum” on ta nüüd vaadanud ja sellest vaimustuses. ”Ma ei olnud sellist liiki filme näinud, mulle meeldis see teema, ja kuidas Mark sellele oli lähenenud,” räägib ta.

Erdenebileg jõudis Eestisse Mark Soosaare näituse “Surm mongoolia moodi” avamiseks.

Poeg ütles, et kuigi talle tundus esialgu surmateema näitusena võõras, austab ta oma isa tööd.

“Nähes, kuidas ta seda teeb ja kui palju tööd sellega on, hakkasin seda austama,” ütles ta. Erdenebileg lisas, et talle meeldib Soosaare lähenemine surmateemale ja see, et nii saab ta eestlastele Mongoolia rahvast tutvustada.

Eestikeelseid väljendeid õppiv Erdenebileg imestab, et tema kõrvale nii uudses keeles on mitmed sõnad tema emakeelega sarnased. Näiteks kõlab Erdenebilegi abikaasa nimi nagu eestikeelne “tänan” ja tema õe nimi on Anu, mis mongoolia keeles tähendab jumalannat.