Souli ristiisa James Browni elutöö sai läbi
James Joseph Brown juunior sündis Lõuna-Carolinas Barnwelli linnakeses 1933. aastal. Nelja-aastaselt hüljatud väikemees jäi elama Georgia osariiki Augusta linna lähedaste hoole alla.
Noorena teenis ta perele raha puuvilla korjamise ja kingade viksimisega. Elatust andsid ka pisivargused, millest õnnestus karistuseta pääseda. Esimest korda maitses Brown vanglaleiba 16-aastaselt autodesse sissemurdmise eest. 1980-ndatel ja 1990-ndatel istus ta paaril korral trellide taga küll naisepeksmise, küll politsei ründamise eest.
Pärast esimest vangistust proovis ta teha karjääri poksija ja pesapallurina, kuid loobus jalavigastuse tõttu.
Browni üheks suuremaks hitiks sai tema esimese bändiga The Famous Flames (Kuulsad Leegid – P.P.) 1956. aastal salvestatud singel “Please, Please, Please”, mida müüdi üle miljoni koopia. Bändi moodustas ta koos Bobby Byrdiga, keda kohtas vanglas. Oma suurimaks eeskujuks pidas Brown Little Richardit.
Brown on mänginud kaheksas linateoses, lisaks kirjutanud filmimuusikat, rääkimata tuhandetest filmidest, kus tema muusikat on kasutatud. Saabuval aastal peaks valmima film “Life on the Road with Mr. and Mrs. Brown”, mis räägib James Browni ja tema viimase abikaasa, Browni taustalaulja Tomi Rae elust ja muusikast.
Brown oli neli korda abielus ning sai kuue lapse isaks.
Augusta linnas on Browni auks püstitatud ausammas ning üks tänav nimetatud James Brown Boulevardiks. Loomulikult kuulub ta ka “Rock’n’roll Hall of Fame’i”. 1992. aastal sai ta oma elutöö eest Grammy. Tervelt 52 Browni singlit on jõudnud USA Billboardi edetabelitesse.
Browni manalateele viinud kopsupõletik avastati hambaarsti juures. Pühapäeval haiglasse viidud Brown suri järgmisel päeval 73-aastasena.
Meenutab
Tõnis Mägi
muusik
Võisin olla umbes 12-aastane, kui James Browni esimest korda kuulsin. Ta meeldis mulle kohe. Mulle meeldis see ekstaas ja üleloomulik energia, mis tema muusikas oli. Mäletan ka seda, et kui sellest sõpradega rääkisin, siis enamikule neist Brown ei meeldinud. Öeldi, et ta ei oska ju laulda, ainult kriiskab. Kellele meeldib, kellele mitte, aga mulle selline asi väga istus.
Olen ise ka Browni lugusid laulnud, eriti reisidel laulsin alati lugu “It’s a Man’s Man’s Man’s World”. Venemaal ei tohtinud ingliskeelseid lugusid laulda, aga seletasin alati, et see oli Martin Luther Kingi lemmiklugu, ja ajasin pläma sinna ette.
Suvisel kontserdil ma ei käinud. Teadsin, et Brown hakkab kohe 80-aastaseks saama, mõtlesin, et mis seal enam ikka olla saab. Sõbrad, kes kontserdil käisid, ütlesid pärast, et vägev oli, siis küll kahetsesin.
James Brown oli mulle kaudselt õpetaja, tema panust rokk- või soulmuusikasse on raske ülehinnata. On isegi öeldud, et Brown oli hiphopi ristiisa. Nüüd on kõik souli tipud läinud – lisaks Brownile Ray Charles, jaanuaris läks Wilson Pickett. Soul on kaotanud oma parimad pojad.
Meenutab
Sten-Erik Jantson
Browni Eestisse tooja
Mul õnnestus James Browniga kohtuda kolmel korral. Brown oli väga soe inimene. Küll oli ta nõudlik oma muusikute suhtes ning teda ei tohtinud kunagi nimetada Jamesiks, vaid mister Browniks.
Eelmisel aastavahetusel käisin New Yorgis tema kontserdil. Pärast seda kontserti tekkis tunne, et see ongi SEE. Kahjuks ei suutnud ma seda tunnet juulis toimunud kontserdi eel piisavalt edasi anda, sest 6000 inimesest, kes lauluväljakul olid, jäi sellise staari kohta väga väheseks
