STEPAN GAVRIŠ: Ukraina on haavatav, kuni püsib piiriprobleem Venemaaga
Kuidas mõjus Ukraina julgeolekuhinnangutele suvine Vene–Gruusia sõda?
Kaukaasia sõjast kujunes Ukrainale omaette teetähis, millest alates ei räägita enam tagasipöördumisest neutraalse välispoliitika juurde. Vaibusid ideed sõlmida mingeid tugevaid liite Venemaaga, kes osutus ebastabiilseks ja prognoosimatuks partneriks. Selgus, et Ukraina ei saa olla blokiväline ja kuulumine sõjalistesse liitudesse saab olla üks meie iseseisvuse ja territoriaalse puutumatuse väheseid, kui mitte ainukene garantii.
Kuidas te kavatsete sellise kirgastunud vaate taustal edasi arendada suhteid Venemaaga?
Arutelu, kuidas arendada edasi Venemaa-poliitikat, pole veel vaibunud. Kuid need poliitilised jõud, kes alles eile kaitsesid seisukohta, et me peaksime üleilmsetes küsimustes valima Venemaa-meelse positsiooni, avaldavad nüüd oma hinnanguid palju ettevaatlikumalt. See loob eelduse, et me liigume üha süveneva NATO-ga sulandumise poole.
NATO lipp ärritab Venemaad tõsiselt. Kuidas te kavatsete sellise vastuseisu juures hoida seni nii olulisi sidemeid Venemaaga?
Ukraina on haavatav, kuni me pole lahendanud piiriprobleeme Venemaaga. Me pole seni kahepoolsete lepingutega kinnitanud mitte ühtegi meetrit Ukraina–Vene riigipiiri. Piiri pole isegi maha märgitud.
Samal ajal kerkib Venemaa Musta mere laevastiku küsimus, mis vastavalt lepingule viibib Ukraina territooriumil 2017. aastani.
Lõpuni on lahendamata Ukraina energeetilise sõltumatuse küsimus. Me sõltume 90-protsendiliselt Venemaa gaasist ja uraanist.
Väga tõsine probleem on seotud relvatööstusega, kus me seniajani teeme Venemaaga väga tihedat koostööd.
Neil valdkondadel on tõsised siirded Ukraina majandusse ja seetõttu kujunevad need tõsiseks katsumuseks.
Kas senine koostöö relvatööstuses põhjustaski Venemaa nii terava kriitika sellele, et Ukraina tarnis Gruusiale õhutõrjekomplekse?
Venemaa viimased Ukraina-vastased propagandarünnakud seoses meie relvasaadetistega Gruusiasse tõstsid esiplaanile vajaduse viia meie suheted sõjatööstuse küsimustes uuele tasandile. Ukraina on teadvustanud endale uue olukorra tekkimist, kuid Venemaa veel mitte.
Venemaa kasutab meie vastu Nõukogude ajast pärit vaenlase kujutamise mudelit, mille järgi Ukrainat koos Gruusiaga kujutatakse Venemaa peamiste välisvaenlastena.
Ukraina on muutunud kahe välispoliitilise jõu vaheliseks puhvriks, mida alalõpmata omavahel pressitakse. See tekitab kõigis suuri pingeid. Venemaa tegutseb Ukraina vastu mitte otsese sõjalise jõuga, vaid korraldab ulatuslikke infoalaseid erioperatsioone ja avaldab psühholoogilist survet.
Millise hinnangu annavad Ukraina julgeolekule teie kindralid? Kas Ukraina on valmis oma piiridel välisagressioonile vastu seisma?
Me alustasime relvajõudude reformi, et tagada territooriumi puutumatust. Kuid praegu võime loota üksnes Ukraina patriootide mehisusele. Vaevalt suudaks praegune Ukraina armee tagasi lüüa hästi relvastatud ja ettevalmistatud vastase interventsiooni.
Vaevalt et võiks korduda Vene armee sissetung viisil, mida me nägime Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Kuid Ukraina vajab garantiisid.
Kas peale NATO ja Euroopa Liidu näete te veel kusagil oma julgeoleku garantiisid?
Me püüame garantiisid leida mitte üksnes dialoogis Venemaa kõrgeimate juhtidega, vaid ka varem väljakujunenud läbirääkimiskeskkondades ja ka uute läbirääkimiskeskkondade loomisega.
Tahame aktiveerida Venemaa-suuna diplomaatiat, et vältida külmutatud konfliktide üles soojendamist ja uute konfliktide tekkimist. Ma pean silmas nii kahepoolseid probleeme kui ka konflikte meie naaberriikides – näiteks Moldova–Transnistria vastuolu.
Kuidas hindate Krimmi elanike meelsust? Kas Vene laevastiku lippude lehvides püsib krimmilaste lakkamatu vastuseis Ukraina NATO-ga liitumisele?
Venemaa on asunud müstifitseerima Ukraina püüdlusi Krimmis. Me ei pea pidevalt otsima, kelle käes on Krimmi juhtohjad, vaid tagama seal elavatele rahvastele stabiilsuse ja arengu.
Kui me näeme, et Venemaa soodustab Krimmis kodanikuallumatust Ukraina keskvõimule ja jagab poolsaare elanikele ebaseaduslikult Venemaa kodakondsust, siis meie tõlgendame seda Ukraina suhtes ebasõbraliku tegevusena. Me peame sellist tegevust ohtlikuks. Olukorra tasakaalust välja viimine ja separatismi õhutamine strateegiliselt tähtsas piirkonnas võib lõpuks viia sõjalise konflikti puhkemiseni. Eeldan, et see pole ei Venemaa ega Euroopa huvides.
Kuidas saaks Krimmi elanikke Ukraina ja rahumeelsuse poole võita?
Pidime olukorra rahustamiseks keelama Krimmi sissesõidu kõige äärmuslikumatel Venemaa poliitikutel, kes korraldasid seal poliitilist diversiooni. Need olid Venemaa poliitkokad ja ühiskonnaelu tegelased. Ukrainas ei tervitatud selliseid järske meetmeid, kuid need olid olukorra rahustamiseks möödapääsmatud.
Ukraina püüab vältida jõu kasutamist ja hoopis arendada dialoogi Krimmis elavate vähemusrahvustega.
Eeldan, et dialoog kannab praegu juba head vilja, sest me ei näe enam nii märgatavaid separatismi ilminguid kui varem.
Kuid Vene laevastikust lähtuvad propagandatooted toimivad senimaani olukorra teravdamise ja Ukraina destabiliseerimise huvides.
Eestlased on jõudnud unustada, kuidas võõrvägede kohalolek õhkkonnale mõjub.
Mil moel osaleb Musta mere laevastik Krimmi poliitikas ja teravdab olukorda?
Laevastiku trükikodades valmivad Ukraina-vastase hoiakuga ajalehed. On esinenud juhtusid, kus laevastiku poliitohvitserid astuvad välja Ukraina vastu. Me üritame sellise tegevusega mitte haakuda, et vältida konflikti süvenemist. Usun, et depolitiseerimise korral võib Musta mere laevastik võtta endale piirkonda stabiliseeriva rolli. Kuid praegu pole depolitiseerimise märke näha.
Kas Musta mere laevastikust võib kujuneda omamoodi garantii, et Ukrainal jääks
NATO-sse astumata ja isegi ühinemiskava saamata?
Venemaa püüab Ukrainale
MAP-i andmist veto alla panna ja on selles osas palju saavutanud, külvates Euroopa Liidu vanadesse demokraatiatesse kahtlusi.
Ukraina konstitutsioon keelab võõrriikide vägede kohaloleku. Musta mere laevastiku kohalolek kujutab endast Ukraina–Venemaa nn suure lepingu tagajärge. Seda nõudis Boriss Jeltsin, kes seadis Musta mere laevastiku Sevastopolisse jäämise „suure lepingu” eeltingimuseks.
Ukraina otsus, et laevastiku kohaloleku lepingut ei pikendata pärast 2017. aastat, on lõplik. Nüüd on vaja tsiviliseeritud dialoogi lahkumise tagamiseks. Venemaa mõistab seda, kuid on sellegipoolest läinud emotsioonidega liiga kaugele.
Ukraina aga hakkab kujunenud olukorrast pigem võitma. Me peame esmalt stabiliseerima oma sisepoliitika, tagama demokraatia ja reformima kaitsevaldkonna. Nende üles-annete täitmise korral ei lükata Ukraina liikmesust tagasi. Küsimus on üksnes ajas ja Ukraina suveräänses õiguses valida endale sobivam julgeoleku tagamise süsteem.
Kuidas te seletate vastuolu, et Ukraina liidrid deklareerivad juba pikka aega tulevikku koos NATO-ga ja Euroopa Liiduga, aga rahvas suhtub küsitluste põhjal sellesse suurte kõhklustega ja isegi hirmuga?
Me võtsime 2005. aastal vastu seaduse, mis määrab meie peasuunaks NATO-ga liitumise. Elanikkonna arvamusega on seotud asjaolu, et Ukraina on pideva Venemaa-poolse infointerventsiooni ja -rünnakute all. NATO-ga liitumist vaidlustades rõhutakse vene ja ukraina rahva ajaloolisele ühtsusele.
Ukraina eri osad hindavad
NATO-t erinevalt. Lääne-Ukraina pooldab liitumist täielikult, Ida-Ukraina, eriti venekeelsed regioonid, suhtuvad skeptiliselt.
Kuid pärast Venemaa Gruusiasse tungimist kasvas NATO pooldajate hulk märgatavalt.
Kui varem oli NATO-ga liitumise selgeid pooldajaid 20–22 protsenti, siis nüüd 30 protsenti küsitletutest. Oluline on märkida, et need venekeelsed piirkonnad, mis alles äsja olid NATO vastu, näitavad nüüd, et nad ei ole oma arvamuses kindlad.
Teisalt pole kasvanud nende inimeste hulk, kes peaksid Venemaad meie suveräänsuse garantiiks. Noor põlvkond toetab meid.
Samal ajal toetab Euroopa Liiduga ühinemist 65–67 protsenti ukrainlasi, saades aru, et Euroopa Liidu liikmesus pole võimalik ilma NATO liikmesuseta.
NATO ja Euroopa Liidu liikmesus ei ole ju omavahel seotud?
Ukrainlaste jaoks on need seotud, sest me räägime sellest. Venemaa-meelsete ja NATO-vastaste mõju väheneb kogu aeg.
Kuidas mõjutab Ukraina julgeolekut majanduskriis? Vestlesin hiljuti Moskva analüütikutega, kes ennustavad Ukraina majanduse ja riigi peatset pankrotti. Nende arvates saabub jälle aeg, mil Venemaa saab hakata Ukrainat gaasi ja torujuhtmetega mõjutama.
See on ebasõbralik suhtumine. Ei maksa arvata, et keegi saab tantsida Ukraina riismetel. Oleme suur, 47 miljoni elanikuga maa, millel on hästi toimiv siseturg. Rahvuspanga ja eelarve ressurssidest piisab kriisist väljatulekuks.
Kui keegi kasutab teise nõrkust, siis see seab kahtluse alla tema moraali. Vastupidi – kriis peaks meid hoopis koos Venemaaga raskuste ületamiseks mobiliseerima.
Rahvusvaheline Valuutafond eraldas meile pangasüsteemi toetuseks 16 miljardit dollarit krediiti. Me oleme stabiliseerinud rahvusvaluuta ja kaitsnud pangad pankrotistumise vastu. See annab kriisi ületamiseks hea aluse.
Ukraina turg on maailma finantsturuga väga nõrgalt integreeritud, sellepärast pole meie olukord nii hull. Metallurgiatööstuse toodang on küll 40 protsenti vähenenud, kuid me eeldame, et julgeolekunõukogu poolt loodud kriisivastased meetmed annavad tulemust. Me väljume koos teiste riikidega sellest kriisist rahulikult, sest president on loonud 10 miljardi dollari suuruse stabiliseerimisfondi.
Kuidas mõjub Ukraina julgeolekule vaibumatu presidendi ja parlamendi vaheline võimukriis?
Ukraina majandus on poliitilise kriisi vastu sisimas üpris immuunne ja areneb sellest sõltumatult. Me ei formeeri oma demokraatiat mitte käskudega kõige kõrgemalt ametipostilt, vaid poliitilise võistlusega. See loob väga tugeva immuunsuse katsete vastu muuta meie demokraatiat väljastpoolt. Ukraina poliitiline kriis kujutab endast võitlust demokraatia kvaliteedi pärast ja muudab poliitika inimestele kättesaadavamaks ja arusaadavamaks. Poliitilise konflikti kaudu moodustub poliitiliselt mõtlev rahvus, kes teritab oma mõistust ühiskonnale üliolulistes küsimustes.
Dialoog toimub avatud eetris, avatud reÏiimis. Nii ehitatakse tõelist, mitte kellegi poolt ülevalt kehtestatud demokraatiat.
