Stroganovide palee Peterburis pakub hinnalisi söögielamusi
Samuti leiab suurlinnast klubisid ja restorane, mille olemasolust pole enamikul linnaelanikest õrna aimugi. Meile lähim tõeline suurlinn on Peterburi.
Restoran Vene Impeerium
Ilm on külm ja tänavad libedad. Lisaks sajab tihedate peenikeste piiskadena vihma, mida tuul valusalt näkku piitsutab. Niisuguse ilmaga jagab Peterburi oma elanikud armutult kahte klassi. Nendeks, kes sõidavad tõllas (autos) ja nendeks, kes tänaval läbimärjana lõdisevad.
Mina kuulun sedapuhku kindlasti esimesse klassi. Kuigi mine tea, sest Nevski prospekti ümbruses pole lihtne parkimiskohta leida. Vihmavarju mul pole ja läbimärjana kogu Venemaa kõige kallimasse restorani minna...
Aga linn otsekui aimaks, millise kaliibriga külastajaga on tegemist. Vaba parkimiskoht leidub otse Stroganovide palee sissepääsu ees. Tarvis on vaid trügida läbi tänavat ummistava, ligunenud ja tigeda pööbli, heita üleolev pilk hoovikohvikus einestajatele (neil pole super-restoranis söömiseks piisavalt raha) ja siis avanebki Vene Impeeriumi uks!
Mille eest ma maksan?
See on esimene küsimus, mis pärast sisenemist tekib. Tegemist on otsekui väikehotelli lobby´ga. Paremat kätt mitte millegagi üllatav baarilett ja suhteliselt tihedalt paigutatud ümmargused väikesed lauad. Vasakut kätt seisab imelik kummut-baarikapp. Otse ees on riietehoid ja isemängiv klaver?!
Klaverisse programmeeritud muusika on mahe ja igati sobilik. Teenindav personal vabastab mind sõna otses mõttes mantlist ning järgmisel hetkel on minu ees laitmatus must-valges tikksirges seisangus kelner, kes ulatab hõbekandikul pokaali šampanjat.
“Ma ei saa kindlalt väita, aga tegemist võib olla 1825. aastal tehtud kristallpokaaliga, mis pärineb Stroganovide originaalserviisist. Impeeriumi viimane järeltulija, kes elab praegu Pariisis, oli nii lahke ja saatis meile kaks pokaali ning andis loa identsete koopiate valmistamiseks. Ja... šampanja on mõistagi maja poolt!” sõnab ülemkelner täiendavalt. Mõlema mehe kehahoiak on niisugune, nagu oleks kogu nende meespoolne suguvõsa teeninud tsaariarmee paraadväeosas. Tunnen, et hakkan heatahtlikumaks muutuma.
Restoran-muuseum
Stroganovide Palee on restaureeritud. Kaks ülemist korrust on avatud Vene Muuseumi filiaalina. Esimesel korrusel on pääsla, teenindusruumid ning restoran Vene Impeerium. Vaheuks restoranist otse muuseumi on ehitamisel, et kalli õhtusöögi nautijad võiksid rohkete käikude vaheaegadel palee saalides jalutades ennast tõeliste krahvidena tunda.
Aga ka ilma muuseumi poolt külastamata on restoran ise muuseumivääriline atraktsioon. Soovi korral tehakse igale einestajale algatuseks miniekskursioon restorani kõikidesse ruumidesse.
Esinduslikum osa – kolm söögisaali ja teeruum, on maa peal. Põnevam osa – veinikelder ja privaatruumid, asub keldrikorrusel. Kui restoranikülastajal kaob vähimgi soov pärast õhtusööki restoranist lahkuda, võib ta üürida ööbimiseks keldrisalongi, milles 1770ndatel aastatel armastas aega veeta veidrate elukommetega Aleksander SergejevitsŠ Stroganov – böfstrogonovile nime andja.
Veinikeldri joogivaliku kõige hinnalisemast osast võib ajaloohuviline gurmaan lubada endale Pommard Bouchard’i punaveini aastast 1923, hinnaga 40 000 kr pudel. Või siis digestiiviks 1830. aasta calvadost 15 000 kr eest. Kas neid jooke keegi ka kunagi tellinud on? Sellele külastajate privaatsust esikohale seadvad teenindajad ei vasta. Ka ei saa vastust küsimusele, kes on olnud restorani tuntumad külastajad?
Söögielamus, milles söögil pole olulist tähtsust
Maa peale tagasi jõudes on mulle mõeldud lauake end vahepeal katnud šampanja kõrvale mõeldud suupistetega, millel domineerib must ja punane kaaviar. Sellega ühele poole saanud, serveeritakse näksimiseks väikesel hõbevaagnal imeõhukesed kartulikrõpsud koos õhkõrna dipikastmega.
Veel üks restorani poolne kompliment menüüga tutvumise ajaks: piisonilihasnäkk spargliga vaarikakastmes. Maitseb massiivselt. Hõbealusele asetatud menüüleht on minu ees laual. Noad-kahvlid on kaetud 24 karaadise kullaga, sest puhtast kullast ei ole võimalik söögiriistu teha, teab kelner muljet avaldada.
Serviis, millelt söön, on valmistatud eritellimusel. Kunstnikud käisid kohal, veetsid palees kaua aega ja tutvusid maja ajaloo kohta käivate originaalürikutega, enne kui tööle asusid. Versace’i kunstnikud, muidugi.
Menüü ei ole kuigi pikk, aga esindatud on kõik mulle teada-tuntud eksootilised hõrgutised. Valin Stroganovi salati (olla olnud sama eespool mainitud Aleksander Stroganovi lemmik-isuärataja). See ei ole salat, vaid soojalt serveeritud, musta ja punase kalamarja ning wokitud juurviljadega merivähk. Juurviljad on kohalikud, aga ülimalt valitud. Nagu kogu muu tooraine. Maitsed on puhtad, suursugused, klassikalised, kuid üllatusi ei paku.
Enne pearooga serveeritakse maja poolt roosa sŠampuse sorbeed, mis kallatakse minu silme all üle minule sobivas koguses vodkaga. Pokaal on taas asetatud miniatuursele hõbekandikule. Pokaali all on väike idamaises stiilis vaibake, et vähimgi nõude kolin jumala pärast nautimise rahu ei rikuks.
Pearoaks võtan loomafilee hanemaksa ning trühvlikastmega. Lisandiks on tainast kotikesse paigutatud spinat. Trühvlikaste sisaldab rohkelt ehtsaid õhukesi trühvliviilakuid. Suursugune ja täpselt niisugune nagu oodata võiski!
Segadus magusroa ja tualetiga
Kui enne magusrooga soovin tualetti minna, küsib kelner, kas ma soovin, et tellitud pliinid jäätisega serveeritakse minu äraoleku ajal, või siis kui laua taha tagasi tulen. “Vahet pole” vastus ajab mehikese tõelisse kimbatusse, sest selles restoranis tehakse alati ainult nii nagu kunde soovib. Kelneri meeleheitlik pilk selginebki peaukselt, kui teatan, et soovin oma rooga näha kohe, kui olen tagasi.
Täpselt nii ka läheb. Samal hetkel, kui laua taha istun, asetab kelner lauale jäätisega täidetud pliinist kotikesed.
Oivaline! Tuju on aristokraatlik! Kui nüüd astuks köögist välja kokanduse elav ebajumal Paul Bocuse ise, patsutaksin talle joviaalselt õlale ja ütleksin: “Tubli, Paul, minu tänase toidu valmistamisel ei teinud sa ainsatki viga. Ole edaspidi sama püüdlik!”
Tagasi tänaval
Vihma enam ei saja. Vaesem kiht on tänavatelt varjunud ühiskorteritesse ja tänavad täituvad järjest uhkemate “tõldadega”. Käes on rikaste härrade ja nende kaunite saatjannade aeg. Mina olen 4000 kr võrra vaesem, aga ma ei kurda! Olen vahetanud raha teadmise vastu, mis tunne oli olla tõeline vene aristokraat! See on küll hinnaline teadmine, aga jääb meelde elu lõpuni!
Pururikkad aristokraadid, kes laenasid tsaarile raha
Stroganovid olid pururikkad juba XIV saj.
Kui Moskva suurvürst Vassili Tume langes tatarlaste kätte vangi, oli Stroganov see, kes vabastamisläbirääkimisi pidas.
Suurvürsti väljaostmine maksis talle poole tema varandusest, aga mees ei kõhelnud.
Sellest ajast alates sai Stroganovidest Venemaa väljapaistvamaid suguvõsasid, kes olid väga lähedastes suhetes kõikide Vene tsaaridega.
Karusnaha ja soolaga kauplemine tõi hiigelkasumeid ning Vene impeeriumi laiendajad Ivan Julm ja Peeter Esimene pidid kalli sõjategevuse ülalpidamiseks tihti Stroganovidelt laenu küsima.
Et rahas tagasimaksjat neist enamasti polnud, tehti tasaarveldusi maadega.
Ja maavararikaste piirkondade leidmisel oli Stroganovidel silma ja vaistu.
Ka Peterburi linna rajamine sohu sai teoks ennekõike tänu Stroganovide põhjatule rahakotile. Praegune palee aadressil Nevski prospekt 17 on ehitatud 1752. aastal.
Nagu igal suguvõsal, on ka Stroganovide suguvõsas oma must lammas – Aleksander Sergejevits. Mees, kes 1770ndatel aastatel palee elu pea peale pööras.
Hoovis seadis end sisse mustlaslaager, kes härrale vajadusel esines. Samas jalutasid ringi karud ja teised metsloomad.
Peremees ise tegeles saladuste ja müstikaga ning palee keldrisse ilmusid järjest uued salatoad, kuhu peremees päevadeks ära kadus.
Need ruumid on tänapäeval taastatud ja seal asubki nüüd restoran Vene Impeerium.
Odav versus kallis. Kumb jääb peale?
Kust saab Peterburis kõige odavamalt süüa? Kui restoranist Vene Impeerium ei ole inimesed tänavalt midagi kuulnud, siis sellele küsimusele oskavad vastata kõik. Üks aadress kordub vastusest vastusesse: odavaim koht asub kohe kaubamaja DLT kõrval Bolšaja Konjušennaja 25.
Bolšaja Konjušennaja on tänav, kust pole lokkavat alternatiivkaubandust veel päris minema aetud. Türgist ja mujalt toodud odav kaup käib siin käest-kätte otse tänaval.
Selle kontingendi söögikoht ongi majas nr 25 asuv PõsŠetsŠnaja (sõõrikubaar). Siin aeg seisab. Neljakümnesed piiterlased väidavad, et oma elu esimesed sõõrikud sõid nad siin ja siis oli kõik täpselt sama moodi.
Valmis piimakohv kallatakse letil asuvasse tohutu suurde soojendusanumasse kõigi silme ees suurest ämbrist. Peale pontšikute ja kohutava kovilurri, mida vist algusaegadest peale keedetakse samast kohvipaksust, pole menüüs mitte midagi. Siiski – Pepsi joogipudelid ja kommid, aga keegi pole kunagi näinud, et neid oleks ostetud.
Nõudepesuruum on ühe söögisaali nurgas. Et vaheuksed puuduvad, imbub sealt tuttavlikku sooja laualapi-lõhna.
Seesama lõhn muutub maitseks suus, kui olen hauganud tohutult õlist pontsŠikut ning rüübanud lonksu “kohvi”. Suudan süüa kolm väikest pontsŠikut ja ära juua veerandi kohvist. Siis tõuseb klomp kurku. Rasvaste käte ja suu pühkimiseks on laual plastmasstopsis tillukesteks kolmnurkadeks lõigatud paber. Oma otstarvet see ei täida, rasva sissetõmbamise asemel määrdub see ühtlase kihina kätele.
Kõht on täis. Pööblitunne asub võitlusse aristokraaditundega ning on vaid mõne minuti küsimus, mil Piiteris on taas lõpule viidud üks väike oktoobrirevolutsioon.
Üheksakroonine, lausa füüsilisena tunduv söögielamus lööb uppi 4000 kr elamuse! Aga selle maja ees peatuvad ka uhked tõllad, kust versace-inimesed Põšetšnajasse lõbusalt sisenevad ja veel lõbusamalt väljuvad. Nostalgia...
“Astu sisse, kui näed kusagil Blinnajat! Neid on veel päris palju,” soovitab heast toidust lugu pidav põline piiterlane.
Et neid söögikohti suletakse pidevalt, siis on kindla aadressi andmine keeruline.
Satun juhuslikult ühte niisugusesse ja jään rahule. Euroremonti pole küll tehtud, aga koht on puhas. Kõik lauad on toolidega, tähendab istujatele. Pliine pakutakse ehtsa punase kaaviariga. Kaks suurt pliini ja vähemalt 50g kaaviari, aga pigem rohkem, maksab 20 krooni! Kuidas niisugune hind võimalik on? Küllap seetõttu, et Kamtšatkal makstakse kaluritele tihti palka mitte rahas, vaid mereandides. Need muutuvad siis väikeseks rahaks Peterburis.
Söön ühe, teise ja lõpuks kolmanda portsjoni! Ettekandja (ka tema on olemas) on lahke ja ei torise, et ma ühe korraga ei taipa tellida. Sinna lähen ma ka kindlasti tagasi, kui see koht järgmine kord veel alles on! Peterburi on kontrastide linn. Ja selleks ta jääb!
