Suguvõsa kokkutulek
REPORTAAZh: Kirjanike liit saatis oma värske liikme Sven Kivisildniku koosolekusaalist välja
Kui ma eile pisut enne kella ühtteist Kirjanike Liidu musta laega saali jõudsin, oli äsja Kirjanike liitu vastu võetud luuletaja ja kolumnist Sven Kivisildnik juba esimeses reas end õllepurkidega spordikoti kõrval sisse seadnud ja esimese purgigi avanud.
Sel hetkel mõjub ta nagu kõigi draama reeglite kohaselt püss Tshehhovi "Kajaka" esimeses vaatuses, mis kolmandas ka pauku peab tegema.
Iga-aastane kirjanike kogunemise algus on aga ootuspäraselt harras ja rituaalne. Kunagist vaimueliiti ja rahva südametunnistuse kandjat sümboliseeriv seltskond valgub vastastikku tervitades ja patsutades tsunftikeskses üksmeeles saali.
Mõistan, et Kirjanike liit on endiselt neid institutsioone, kus austatakse seinast-seina põhimõtet. Vana kaardiväe kõrval, kelle eesotsas Jaan Kross, Ellen Niit ja Debora Vaarandi, sisenevad endiselt rühikad Arvo Valton, Heino Kiik, Vaino Vahing ja Enn Vetemaa. Rõõmustan, nähes pikalt vaikivaid Jaan Kruusvalli ja Rein Salurit.
Sirkel esitab aastaaruande
Siis tulevad nooremad põlved. Ma ei saa silmi ujedalt, eebenimustade juuste ja kirsipunase suuga Elo Veelt. Nii taassünnib meie silme all Doris Kareva, kes nüüd fikseerib Sirbi kirjanduskülje toimetajana kõike toimunut, nagu mina Päevalehe jaoks. Oleme mõlemad kahe isanda teenrid.
Seinast-seina põhimõtte järgimist tajun selleski, et saali mahuvad kõrvuti istuma mitme rahvuse esindajad: juut ja armeenlane, venelane ja lätlane. Silm peatub ühel sirge selja ja tahapoole pisut viltuse peahoiakuga kikilipsustatud härral: kas tõesti Olaf Utt? Jah, temagi ikka veel rivis, liidu liikmena samas tsunftis nendega, keda kunagi parteiametnikuna vaenanud või kellega piike murdnud.
Ja siis hoopis teine härrasmees, vaimuliku vormis Vello Salo. Niisugune on Kirjanike liidu paradoks. Viimasena poetab end ukse vahelt saali sinise silmaalusega laulumeister Ott Arder.
Enne kui esimees Mati Sirkel pulti aruandekõnet esitama astub, märkan esireas noorukest luuletajat Valeria Ränikut, kes tulnud siia koos oma kahe tüdrukutirtsuga.
Sirkel on asjalik, annab aru Kirjanike liidu tegemistest, seadusandlikest algatustest ja kirjanike sotsiaalsetest tagatistest. Ettekanne määrabki edasiste sõnavõttude voolusängi.
Naljaka juuksesalguga kuklal tormab pulti Toomas Vint. Mõtlen juba, et ta hakkab kaitsma oma viimast romaani. Aga Vint räägib hoopis õudsatest muudatustest maksuseadustikus, mis seavad üksikisikust ettevõtjatena registreerinud loojad ebavõrdsesse seisu teiste tööandjatega. Talle on kaasamõtlejaid ja -kõnelejaid.
Kirjanike liit hindab tööaasta heaks, (Jüri Ehlvest teeb ettepaneku hääletada liidu juhatuse tegevus edasinihelevaks), sellele on ainsana vastu Valton. Autoriõigus, sotsiaalsed tagatised ja raha on kese, mille ümber sõnavõtud keerlevad. Ootan, millal siis juttudesse ka kirjandus ilmub.
Kivisildnik läheb hoogu
Priit Uring läheb pulti ja loeb ette oma oopuse. Nüüd ehk midagi kirjandusest? Kuidas võtta. Uring seab sihikule hoopis Andrei Hvostovi esseeraamatu "Mõtteline Eesti", kahetsedes, et autor põeb alaväärsuskompleksi. Tal endal polevat mingit kompleksi. On kolmas naine ja viis last.
Uringu esinemise ajal satub Kivisildnik hoogu. Hõikab vahele "Õige!" ja "Vale". Õllepurgid veerevad presiidiumilaua ette, mille taga istub ülileebe naeratusega koosolekut juhatavad Tiia Toomet ja Paul-Eerik Rummo.
Keegi mu selja taga kutsub Sildnikku korrale. See nähvab vastuseks "Sina, kurat ole vait". Üha piinlikumaks etendus läheb.
Sildnik saab ise sõna. Ta läheb pulti koos õllepurgiga ja müristab üle saali: "Hvostov tuleb Kirjanike liitu vastu võtta!" Seejärel kutsub ta kõiki Linnahalli head vene õlut ostma.
Valentin Kuigil katkeb kannatus ja ta teeb ettepaneku teha Kirjanike liidu põhikirjas muudatused kasvõi selles osas, et liidu koosolekuid ei tohi muuta õllereklaamimiseks. "Mingi kord peab ju ikka olema", ütleb ta vaikse ja ahastava häälega.
Osa sõnavõtte mattuvad mobiiltelefonide tirinasse. Vahepeal on Vaarandi ja Krossid lahkunud. Koosolek ähvardab üha enam vajuda mingisse somnambuulsesse kaosesse. Ikka ootan, millal kirjandusest kõnelema hakatakse.
Aivo Lõhmus loebki ette oma luuletuse. Aga see liitub pigem tema fotonäituse reklaami kui ta enda loomingulise palanguga. Vello Lattik ja Ave Alavainu kutsuvad kirjanikke kasutama võimalust nende kandis tasuta ööbima. Kivisildnik provotseerib aga oma vahelekarjumiste ja naerurõkatustega edasi.
Eva Park läheb pulti ja küsib: "Kas me koosolekud hakkavadki nüüd niimoodi välja nägema. Ma tunnen end solvatuna." Siis ärkab ka presiidium ja kogu seltskond. Kivisildniku saalisviibimise õigus pannakse hääletusele. Etenduse (vabandust!, koosoleku) alguses ähvardav püss on lahti läinud. Koosolek hääletab Kivisildniku saalist välja.
Siis kuulutab Sirkel ametliku osa lõppenuks: "Abrakadabra ja lauake, kata end". Saali lavast eraldav eesriie avaneb ja selle taga ootab kokkutulnud kirjarahvast veini-, puuvilja- ning juustulaud.
Lahkun küsides endalt, miks ma siia üldse tulin. Et lihtsalt koos olla? Et üks kord aastas näha oma sõpra ja luuletajana ammu vaikinud Rein Sanderit? Või leidmaks vaimset üksmeelt, vaimueliidi väärikust, igavest opositsiooni võimule. Või kuulamaks, mida arvab kirjarahvas kirjandusest ise, kirjastamisest, ajakirjandusest? Sõnast?
Mõistan, et institutsioonina on minu liidul nüüd õige vähe öelda. See, mida öeldakse, sünnib vaid omaette. Kas oleme liiga kiiresti kohanenud turuühiskonnaga, kus sünd, elu ja surm on ennekõike inimese enda asi? Ehk ongi meie paratamatus taanduda kirjutavate inimeste ametiühinguks, mis kord aastas koguneb otsekui suguvõsa oma kokkutulekule.
Kirjanike liit
Asutatud 1922. aastal.
258 liiget (lisaks Eestile asukohaga Rootsis, Ameerikas, Walesis ja Kuremäe kloostris)
Viimati liikmeks võetud: Elem Treier, Gohar Markosjan-Käsper, Urmas Tõnisson, Aare Pilv, Vello Salo, Sven Sildnik, Bernhard Viiding, Ervin Õunapuu, Pilvi Üllaste ja Triin Soomets.
