Suhkurtõbi tuleb, sest pole vaja mammutit taga ajada
Süstal seostub tavainimesele kahe asjaga. Ehk ka kolmega: olen haige, keegi on narkomaan või on tegu suhkurtõbise ehk argikeeles suhkruhaigega. Tegelikult on aga suhkurtõbe kahte tüüpi ja teisega neist ei pruugi üldse olla vajadust insuliini süstida.
•• Mis vahe on I ja II tüüpi dia-beedil?
I tüüpi diabeet on nn insuliinsõltuv diabeet. Teisisõnu – selline haige ei saa hakkama, ilma et ta süstiks endale insuliini. II tüüpi diabeet, mille ravi võib ka kunagi viia välja insuliini süstimiseni, tekib nii: inimesel on endal insuliini palju, vahel rohkemgi kui peaks olema, aga see insuliin ei ole kvaliteetne. Kehv kvaliteet tähendab seda, et insuliin ei saa hakkama veresuhkru ohjes hoidmisega. Kui veresuhkru tase kontrollimatult tõuseb, annab organism kõhu-näärmele käsu toota veel rohkem insuliini.
•• Kuidas ma saan aru, et äkki mul on suhkurtõbi ja et see on veel II tüüpi?
II tüüpi suhkurtõbi on suhteliselt salakaval – veresuhkru tase tõuseb aeglaselt ning inimene ei pane ise seda tähelegi. Organism on kohanemisvõimeline ja saab hakkama ka keerulisemate probleemidega. Tihti avastatakse II tüüpi suhkurtõbi siis, kui see on juba aastaid organismi kahjustanud. Piltlikult öeldes: pealt ilus punane õun, mille sees on uss juba tublit tööd teinud.
Võivad esineda üldised kaebused, aga neid ei pruugi ka olla. Levinumad tunnused on ikkagi pidev väsimus, jõuetus.
Nooremaks on läinud ka see II tüüpi diabeet. Kui mina veel ülikoolis käisin, öeldi, et alla 40-aastastel seda haigust pole. Nüüd on see jõudnud otsapidi juba laste hulka.
•• On ju kole, kui haigus avastatakse siis, kui on juba midagi tõsist lahti.
On küll. Tihti juhtub, et diabeet tuvastatakse alles siis, kui inimene on insuldi või infarktiga haiglasse sattunud. Üks uuring ütleb, et pooltel patsientidel, kes on sattunud esmase infarktiga Tallinna Mustamäe haiglasse, on leitud glükoosi ainevahetushäire või diabeet.
•• Miks suhkurtõbi tekib?
Ega me seda päris täpselt teagi. Pärilikkus – kui perekonnas on olnud suhkurtõbe, siis võib see olla ka teil. Ja vahet pole, kumba tüüpi diabeediga on tegemist. Alati püsib ka võimalus, et inimene, kellel suhkurtõbi avastatakse, ongi nn esimene linnuke suguvõsas ehk teisisõnu: tema järglastel võib olla pärilik suhkurtõbi.
Teine asi on elustiil. Asi on selles, et meie elu on väga palju muutunud, aga organism ei ole. Inimene on loodud talletajaks ja salvestajaks. Kunagi oli ju nii, et olime korilased ja kütid, kes teatud ajal sõid ja kogusid rasva. Ikka selleks, et halbadele aegadele vastu panna ja need üle elada. See tegutsemisskeem ei ole organismis muutunud. Küll on muutunud meie elukeskkond: talvel pole näljahäda, meil pole vaja mammuti järel joosta. Toidu osas valitseb üleküllus, teisalt kummitab liikumispuudus. Veel mõniküm-mend aastat tagasi oli tasakaal olemas. Aga nüüd elame me nii hästi, et peaaegu ei liigugi. Poodi ja tööle läheme autoga ning enamik töid kulutavad energiat ainult natuke rohkem kui magamine. Rasket füüsilist tööd teevad võib-olla ainult kaevurid, teetöölised ja põllumehed. Söök on hea ja ilus, raha ka jagub, et seda osta.
•• Arenenud riikides on ju rahvas sellest ohust aru saanud.
Nii kahju kui ka poleks seda öelda, aga meie kuulume arenguriikide hulka. On tehtud uuringuid, kuidas on kehakaal seotud jõukusega. Arenenud maades on nii, et mida jõukam inimene, seda tervislikumalt ta toitub. Meil on risti vastupidi: kõige ülekaalulisemad on haritud ja rikkad abielus mehed. Me saame endale lubada süüa rohkem, kui tegelikult vajame. Samas pole teadlikkus veel kohale jõudnud. Oleme ahmimise staadiumis.
•• Diabeediga võivad kaasneda ka tüsistused. Mis ja millal?
Võivad ja tänu haiguse “noorenemisele” on paraku nii, et nendega tuleb elada mitte kümme aastat, vaid 30, 40 või 50 aastat. Ma ei taha olla absolutist ja öelda, et alati tüsistusi ei tule. Need tulevad, aga nendega on võimalik päris kenasti elada. Meie eesmärk on lükata tüsistused võimalikult kaugele tulevikku ja teha need võimalikult leebeks.
Põhiliselt saavad diabeedi tagajärjel kahjustada veresooned. Väikeste veresoonte tüsistused on klassikalised: silmapõhja-, neeru- ja närvikahjustused. Silmapõhjakahjustuste tagajärjel võivad tekkida verevalumid jms ning nägemine võib kaduda. Inimene võib jääda täiesti pimedaks. See ei juhtu üleöö, aga kui kahjustus algab, ei pruugi nägemine veel muutuda. Kui kahjustus avastatakse, on laserraviga võimalik olukorda kontrolli all hoida, et nägemine ei kaoks.
Kui tegu on närvikahjustusega, tähendab see näiteks seda, et jalad tunnevad valesti. Tundlikkusehäire algab varbaotstest – esmalt ei tunne haige vibratsiooni, siis kipub kaduma puute- ja valutundlikkus. Inimene ei tunne sooja ega külma, ei tunne piltlikult sedagi, kui ta naela jalga astub või kui kivi on kinga sees. Teine variant on see, et jalad pole mitte tundetud, vaid hoopis valutavad hirmsasti.
•• Jalad saavad suure löögi. On see kõik?
Järgmisena kannatavad kahju neerud ehk sealsed väikesed veresooned. Tagajärjeks on, et esialgu hakkavad neerud valku läbi laskma. Kaitsta saab neeru algul ravimitega, aga kui seis läheb päris kehvaks, võib tekkida neerupuudulikkus. See tähendab dialüüsi ja edasi uut neeru.
Maks ei ole diabeedi puhul eriliselt ohustatud nagu paljude teiste haiguste puhul.
•• Kui mul on juba haigus diagnoositud, siis mida teha edasi?
Ravi algab õige toitumise paika panemisest. Siis tulevad tabletid ja edasi süstid, kui vaja.
Kontrollis tuleb käia regulaarselt, sest tundeid ei saa alati usaldada. Õnneks on olemas kodused vahendid, millega oma veresuhkru taset mõõta.
II tüüpi diabeedi ravil on üldjuhul alguses võimalik asja mõjutada ka söögisedeli korrigeerimisega ehk toidu kvaliteedi ja kvantiteedi suhte parandamisega. Ei ole enam nii, et suhkurtõbistele on keelatud kõik head asjad. Aga kõik see tuleb arstiga kokku leppida. Eesmärk on koostada programm, kuidas inimene oma haigusega kõige paremini hakkama saaks.
•• Kas üks diabeeditüüp võib teiseks üle minna?
Ei. On kas I tüüpi või II tüüpi diabeet.
