Rasketel aegadel on häid õpetajaid eriti vaja. Nad ei luba lõtvust, kuid ei võta kunagi ära lootust paremale. Dotsent Paula Palmeos ( sündinud 18. novembril 1911, surnud 23. detsembril 1990) tegi oma elutöö just hea õpetajana, ent mitte niivõrd kindlaksmääratud ruumis, kuivõrd vägagi erinevate inimeste keskel ning nende kasuks. Ta ei olnud pragaja ja rääkis kuuliarmi tõttu vaikselt. Ta võis sundimatult naerda ning õpetas ka kohvitassist konjakit jooma. Paula – ükski ei öelnud preili Palmeos või grand old lady – ei olnud dogmaatiline korporant (Filiae Patriae).

Ta oli aga väga vajalikul ja sellest veelgi haruldasemal kujul nõudlik. Kord tahtsin minagi kõik kuradile saata, ent Paula ei lubanud. Praeguses Eesti teadusnomenklatuuris ja -hierarhias puudub täiesti kategooria “hoolitsev nõudlikkus”. Kraadiküttidele on see võõras. Paula Palmeose õpilaste hulka kuuluvad ka põlvkonnakaaslased Ellen Niit ja Valmen Hallap. Üks imeline luuletaja, teine imeline filoloog, keda kahjuks enam ei ole ning kellest uuriva teadlase asemel tehti sektorijuhatajast ametnik. Paula hoolitses meie kõikide eest ja kui professor Paul Aristel tuli kohvirahast puudu, saatis ta tudengi Paula juurde seda laenama.

Ühtlasi oli Paula suur Ungari sõber. Mitte viisakusest, vaid veendumusest. Suured sõnad paaris jämedustega olid talle võõrad, väärikust ta tahtis. Seda ta kasvataski.

Peeter Olesk, Tähtveres

pärast Eesti politsei aastapäeva