Sünnipäev: Ain Kaalep sai eile 80-aastaseks

Suur sünnipäev on peetud ning Ain Kaalep võib taas rahus oma pooleliolevate tööde kallale asuda. Üht nendest tean – ta tõlgib Akadeemiale Hugo von Hofmannsthali mõtteid Euroopast.

Euroopa üle on ta arutlenud ka ise, olles muu hulgas kindel Eesti euroliitu kuulumise pooldaja. Selle vastaseid nimetas ta eiarditeks, viidates sellega “harimatusele, kõige paksemale demagoogiale, ajaloo õppetundide unustamisele”.

Oskus üheainsa väljendiga palju tabada ja vajalikke mõtteseoseid tekitada on kunst, mida enamik agaraid sõnavõtjaid alati ei valda. Sestap on kahjugi, et Kaalep on ühiskonna asjadesse pigem harva kui liiga tihti sekkunud. Ometi on ta Eestiga kaasa mõtelnud ja Eesti pärast alati südant valutanud.

Nii on loomulik, et ta oli riigi taassünni juures Eesti Kongressi ning Põhiseaduse Assamblee liikmena. Enda poliitilisi eelistusi määratledes on Ain Kaalep armastanud öelda, et ta on küll Tõnissoni-meelne, leebelt pahempoolsete vaadetega, kuid austab ilma vähimategi reservatsioonideta ka Pätsi kui riigipead. Täpselt samasugune suhtumine on tal olnud ka uuel iseseisvusajal.

Ikka ja jälle on ta rõhutanud (ka üht või teist poliitilist avaldust või käitumisjoont sarjates), et see on meie oma riik ja meie oma valitsus. See on Ain Kaalepi demokraatiaveene, tema rahulolu Eesti Vabariigiga.

Samas on tema põlvkond, 1920. aastate keskel sündinud mehed need, kes pidid Teise maailmasõja raskuse enda kanda võtma. Kaalepist sai soomepoiss – vabatahtlik sõdur küllap kõige demokraatlikumas armees, kus vaba Eesti eest võidelda sai.

Hiljem on Kaalep relvade asemel üldiselt sõna abil võidelnud – kui kõrvale jätta tudenginali, kuulus kahvliduell Eno Rauaga.

Enim iseloomustab Kaalepit veendumus klassikalise maailmakultuuri tähtsuses. Treffneri-taustaga humanitaarina on tema jaoks enesestmõistetav, et haritud inimene orienteerub vähemalt põhilises antiigist, ladina keele algtõdedest kuni heksameetrireegliteni. Ristiinimese ja humanistina on tema jaoks niisama enesestmõistetav, et haritud inimene orienteerub põhilises piiblist, et valdab mõndki tänapäevast võõrkeelt, et tunneb oma kultuuri lätteid ja selle konteksti, ühesõnaga saab aru “maavallast ja maailmakirjandusest”. Küllap ongi Ain Kaalepi elu ja töö kantud üllast eesmärgist, et “haritud inimene” tähendakski haritud inimest.

Algul tähendas see eneseharimist, mille hulka on hilisem Akadeemia peatoimetaja Kaalep ise arvanud ka selle, et ta oli juba koolipoisina sõjaeelse Akadeemia lugeja. Hiljem on sellest sündinud üks õige kirev panus Eesti kultuurilukku: ta on seisnud klassikalise filoloogia uuestisünni eest Tartu ülikoolis, olnud ülikooli tõlkekabineti juhataja jpm. Aga eeskätt on ta olnud Sõna Meister. Luuletaja, tõlkija, eesti keelevara rikastaja. Luules uuendaja ning samas klassikaliste värsimõõtude viljeleja. Tõlkes tunneme ta esmaklassilisi vahendusi antiikkeeltest. Samas on terve hulk kaugemaid ja lähemaid tänapäevakeeli, millest ta on tõlkinud, rikastades eestlase maailmanägemist: saksa, hispaania, prantsuse, katalaani, galeegi, portugali, inglise, baski, läti, poola, ukraina, bulgaaria, vene, gruusia, usbeki, tatari, türgi, soome... Küllap jäi siin osa nimetamatagi. Tihti on raamatute tõlkijaks keegi muu, kuid “värsid on tõlkinud Ain Kaalep” – see on vormitruuduse ja keeletaju tuttav kvaliteedimärk. Tema keeletaju on toonud meie tavakeeldegi uudissõnu, mis nüüd on juba päris harilikuks saanud, “teabest” kuni “lõimumiseni”.

18-aastane nooruk Ain Kaalep kirjutas: “Neitsi Euroopa ... hakkab närtsima.” Need sõnad avaldame juunikuu Akadeemias esmatrükis. Meil jääb üle loota, et 80-aastasel klassikul Ain Kaalepil ei ole aga enam põhjust Euroopa närtsimisest rääkida.

Sünnipäevaõnnitlustega

Toomas Kiho,

ajakirja Akadeemia peatoimetaja