Sünnitusjärgne psühhoos on ohtlik nii ema kui ka lapse elule
Jubedaid lugusid, kuidas ema jätab oma vastsündinud lapse hooletusse või saadab sootuks teise ilma, on aeg-ajalt ikka kuuldud. Vahel võib aga ka juhtuda, et “ära pöörab” hoopis lapse isa. Üldjuhul pole tegu maniakist lapsevihkajate, vaid tõsise sünnitusjärgse psüühikahäire all kannatajatega.
“Sünnitusjärgne psüühika-
häire algab tavaliselt kas mõni päev pärast sünnitust või teisel-kolmandal nädalal, aga alati hiljemalt kaheksanda nädala jooksul. Haigus tabab umbes üht naist tuhandest, mõne allika väitel aga esineb psühhoosi isegi ühel sünnitajal viiesajast,” ütleb Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühhiaater dr Evelin Eding.
Ema tapab lapse ja enda
Olukord ei lähe drastiliseks minutipealt. Noorel emal tekib tavaliselt järsk enesetunde muutus või hakkab ta kummaliselt käituma ja rääkima.
Arstid eristavad kahte tüüpi häiret: väga ränk depressioon (harva aga hoopis meeleolu tõus) või sügav masendus (nutuhood, tunne, et ei tule olukorraga toime, kurnatus, elutüdimus, hirm, et lapse tervisega on midagi väga viltu). Psüühikahäire all kannatajal võivad tekkida meelepetted ja luulud – tunne, et ta ei taha lapse eest hoolitseda või et ta üldse ei armastagi oma last, tahtmine ennast vigastada, kujutelm, et laps on surnud või vigane.
Vahel kujutatakse ka ette, et laps on sünnitusmajas vahetusse läinud. “Üsna tavaline on selliste haigete puhul tunne, et ta ise on neitsi Maarja ja tema laps järgmine Jeesus Kristus,” kirjeldab dr Eding. Ka võib selline ema kuulda igasuguseid hääli.
Kõige selle tagajärjel ei saa psüühikahäire all kannatav inimene magada, ta on kogu aeg ärevil ja hirmul, sekeldab sihipäratult ringi. Statistika ütleb, et 5% sellistest emadest võib panna käe enda elu külge ja 4% tappa oma lapse.
Psühhoosi põhjust alati ei tea
Miks niisugune häire tekib, ei ole alati päris selge. Seda võivad põhjustada väga kiired hormonaalsed muutused, mis toimuvad ema organismis pärast sünnitust. Väga järsult langeb östrogeenide ja progesterooni tase. Kiiresti võib langeda ka kilpnäärmehormoonide tase.
“Tihti on selliste haigete sugulaste hulgas esinenud keskmisest rohkem psüühikahäireid. Osa selliseid emasid on põdenud ka ise juba varem depressiooni või muid meeleoluhäireid,” loetleb psühhiaater. Aga on ka hulk nn psühholoogilisi riskifaktoreid, mis võivad haiguse esile kutsuda. Tunne, et abi-elus ollakse emaduse tõttu justkui lõksus, unistus ideaalsest lapsest, mis tegelikkusele ei vasta, ematunde puudumine ja sellega seoses süütunne, üksik-emadus, surmahirm, hirm keha muutumise ees, väärtusetuse või räpasuse tunne (neitsilikkuse kadu) jne.
Meestel, kellel tekib sünnitusjärgne psühhoos, on tõenäoliselt juba olemas mingi psüühikahäire, mis isaks saamise stressis ägeneb või esmakordselt avaldub.
Baby blues ei ole ohtlik
Kohe kui vastsündinud lapse emal märgatakse eriskummalist käitumist, tuleks kutsuda abi ja saata naine haiglasse (psüh-hiaatrikliinikusse). Igaks juhuks ei maksa sellist ema lapsega üksi jätta. “Selline psühhoos ei lähe tavaliselt iseenesest mööda. Tegu on tõsise haigusega – nii et päris nohu see nüüd ei ole,” ütleb psühhiaater. Ja juhib tähelepanu, et sellist tõsist olukorda aetakse tihti segamini ajutise meeleoluhäirega, mis sünnituse järel tekib umbes pooltel naistel ja mida maailmas kutsutakse baby blues’iks. Selline meeleolu langus (palju pisaraid, väsimus, ärevus, ärrituvus) algab varsti pärast sünnitust ja läheb hiljemalt nädalaga ise mööda.
Psühhoose ravitakse ravimitega (neuroleptikumid, antidepressandid, unerohi, rahustid jne), vahel võib haiglaravi kesta isegi kuni pool aastat. Väga oluline on pere toetus ning suhtu-mine peaks olema optimistlik.
